Urve Palo homses LP-s: olen aru saanud, et poliitikas ei loe sisuline töö, vaid oskus meedias muljet jätta
Sügisel ettevõtlusministri kohast loobunud Urve Palole on lõppev aasta olnud mitmeski mõttes murranguline. Kaheksa poliitikas oldud aasta jooksul on ta saanud karastuse, mida mõnigi elukutseline poliitik ei koge kogu karjääri vältel. Ta on olnud kolm korda ministriametis ja lükanud liikuma kive, millele on aastatega sammal peale kasvanud. Selline käre toimetamine on tekitanud ka umbusklikku vastuseisu: poliitika, eriti majanduspoliitika on olnud seni meeste pärusmaa. Mida on sellesse asja ühel hea välimusega noorel naisel?
Urve Palo on muu hulgas see hall kardinal, kes ei luba Juhan Partsil end Euroopas kontrollikoja liikmena sisse seada. Miks?
Urve Palo vastab: Vedasin kolm aastat tagasi umbusaldusavaldust toonase majandusministri Juhan Partsi vastu. Karikas oli ajanud üle ääre, kogu opositsioon tuli sellega kaasa. Põhietteheide oli, et ta ei suruks läbi 600 miljoni euro suurust investeeringut Eesti Energia uue Auvere elektrijaama ehitusse, mis tulevikus jääks maksumaksja kaela.
Juba siis oli teada, et selline investeering ei tasu end praeguse kliimapoliitika ja elektrituru avanemise tingimustes ära. Ka ettevõtte nõukogu ja juhatus ei pidanud seda õigeks. Aga Juhan Parts mängis maksumaksja rahaga Vene ruletti: tõenäosus, et investeering läheb metsa, oli küll väga suur, ent Eesti Energia üldkoosolekuna, kes ta majandusministrina oli, andis ta selleks ehituseks suunise. Nüüd, kolm aastat hiljem on see juhtunud: tänaseks on Eesti Energia juhtkond suurt osa sellest investeeringust alla hindamas, sest elektrit ei suudeta praegustes tingimustes müüa. Ja keegi ei vastuta. Ükski minister ei maksa ju omast taskust 600 miljonit eurot tagasi.
Peab arvestama ka seda, mida inimene kontrollikojas teeb. Ta kontrollib teisi riike, kas järgitakse Euroopa Liidu reegleid või mitte. Toon kolm näidet. Kui Juhan Parts oli peaminister, ignoreeris Eesti riik reeglit, et suhkrut ei tohi kolmandatest riikidest sisse tuua. Meie valitsus ütles selle peale: pole hullu, tohib ikka. Täna teame, et Eesti riik maksis aastaid hiljem, mitte enam Partsi valitsemise ajal, suhkrutrahvi.
Või võtame Estonian Airi, mis läks ju pankrotti sellepärast, et ignoreeriti Euroopa Liidu reegleid. See aeg, kus teeme midagi ära ja lähme hiljem Moskvasse asju Vana Tallinnaga klattima, on jäädavalt möödas. Parts astus reeglite vastu ja tulemusi me teame. Eesti Energiaga samamoodi: kliimapoliitika reeglid on maailmas kõigile teada, kust tuleb lillelapse arvamus, et meile need ei kehti?
Ja siis soovime saata selle inimese korraldama kontrolli reeglite üle, mida ta ise pole järginud? Europarlamendis liikmekandidaatide kuulamisel võib see isegi riigi mainet kahjustada, kui tuleb välja kandidaadi taust ja küsitakse: keda te siia saadate, kas te ei hooli Euroopa Liidu reeglitest? Mõistlik oleks, kui ta ise taanduks, ega enne see tümitamine ei lõpe.
