Usaldusväärne kohtukull
Ka minult on korduvalt päritud, mida ma arvan Kenderi juhtumist. Milline õnn on vastata: mitte midagi! Sest miks ma peaksingi? Minu juurde ju ei tooda haigeid inimesi ega küsita, mis on minu arvates nende diagnoos, minu juurde ei tooda haruldasi taimeliike ega paluta, et ma neid klassifitseeriks. Taimede tuvastamiseks on olemas diplomeeritud botaanikud, haigete ravimiseks on targad arstid. Pole vähimatki põhjust neid mitte usaldada! Kenderi juhtumiga tegeleb jällegi kohus ja mina usaldan Eesti kohtusüsteemi täielikult. Tõsi, vahel juhtub, et mõni suller pääseb tänu advokaatide osavusele ja prokuratuuri näpuvigadele terve nahaga, kuid see üksnes tõendab, et kohus ei otsusta subjektiivselt, vaid rangelt reegleid järgides. Seda aga, et süütud inimesed meie kohtus karistada saaksid, ei usu ma ealeski. Nemad mõistetakse kindlasti õigeks.
Seega ei muretse ma Kenderi pärast mitte sugugi ja ma arvan, et ka kõik tema sõbrad, kes vankumatult tema süütusse usuvad, ei peaks muret tundma. Mida on ühel süütul inimesel kohtult karta? Mitte kõige vähematki! Ta on heades kätes.
Ega mul selle teema kohta polegi suurt rohkem ütelda. Kuid kuna juba kord tulid jutuks meie õiguskaitseorganid, siis tahaksin nende kohta paar head sõna lausuda. Mind väga häirib, kui tavaline seaduskuulelik kodanik võtab järsku pähe suhtuda politseisse, prokuratuuri või kaitsepolitseisse tõrjuvalt ja halvustavalt. Jah, ma saan aru, et Keskerakond sooviks väljuda Eesti õigussüsteemist, kõik maffialaadsed moodustised unistavad sellest, et kusagil asuks selline paradiislik saar, kus ei leidu prokuröre ega mente. Küll seal siis möllaks!
Mereröövlitel olidki keskajal omad sadamad ja linnad. Aga miks peaks üks tavaline inimene kasutama politseiniku kohta inetut sõna „ment”? „Ment” on see, kelle eest põgenetakse, kelle eest midagi varjatakse, kelle ilmumist paaniliselt kardetakse. Niimoodi kõnelevad ja suhtuvad politseinikesse kurjategijad. Normaalsel inimesel ei peaks politseiniku vastu midagi olema, vastupidi, politseiniku nägemine peaks talle turvatunnet sisendama. Tuletame meelde „Kalle Blomkvisti” raamatuid: Kalle, Anders ja Eva-Lotta ei kutsunud konstaabel Björki kunagi „mendiks”, vaid ikka ja ainult hellitavalt onu Björkiks ning alati õigustas onu Björk laste usaldust ja tuli surmkindlalt appi, kui häda käes.
Sama lugu on kapoga. Kunagi esitati mulle ühes intervjuus ootamatu küsimus, mida ma teeksin, kui kapo paluks minu abi. Ja mina vastasin, et loomulikult ma aitaksin, kui saaksin. Intervjueerija näis üllatunud ja mind omakorda pani imestama tema üllatus. Mis seal siis nii veidrat on?
Jõle oli see, kui okupeeritud Eestis tehti koostööd KGB-ga, mille eesmärk oli iga hinna eest maha suruda vähimgi iseseisvuspüüe. Aga meie kaitsepolitsei tegutsemise mõte on ju täpselt vastupidine: hoida ja kaitsta meie vabariiki. Täpselt nii nagu kõigil teistelgi õiguskaitseorganeil. Seepärast oleks loomulik, kui neisse suhtutaks usalduse ja sümpaatiaga, mitte ei võetaks asja eest teist taga mingit cool’i platnoi poosi.
