Sain juba kahekümnesena aru, et ei tohi liiga suurt koormat selga võtta. Mängisin siis nii restorani ansamblis kui ka Eesti Raadio orkestris löökpille, laulsin kvartetis, osalesin telerežissööride kursustel (tahtsin ka diktoriks minna, aga sinna mind õnneks ei võetud), käisin Draamateatri stuudios näitlemist õppimas. Ja kui siis raadio Hõbehall viis töötajad ekskursioonile Krimmi, olin mina ka loomulikult osaline.

Olin oma tervise sellise rapsimisega nii ära kulutanud, et kukkusin tagasiteel Krimmist kokku. Mind viidi kiirabiga Moskva haiglasse, kus veetsin kaks ja pool kuud. See oli mu jaoks juba tollal suur hoiatussõrm. Arstid ütlesid, et kui tahan elada, võin teha pool sellest, mida minuvanune inimene teeb. Aga ma olen kogu elu teinud vähemalt pooleteise inimese eest. Tempo on olnud kõva peal. Mul on olnud kolm insulti, olen keetnud aurusaunas kukkudes ära oma jala ja paranenud pärast seda kaks kuud Moskvas haiglas.

Jaanuaris veetsin kolm nädalat Hispaanias Marbellas ühes kliinikus, mis maksis küll palju, aga pani teistmoodi mõtlema. Kolme nädalaga kadus kümme kilo. Tervislik dieet, imemassaažid, kõikvõimalikud vetikamähised ja jalutuskäigud mõjusid arstide järelevalve all väga hästi. Olen muutnud oma elustiili.

Mul on nüüd toas jalgratas, väntan seda pea iga päev. Kärakat enam ei võta, kohvi ei joo, söön poole väiksemaid portsjone kui varem. Kaal on veel paar kilo alla läinud. Ainus, mis mind häirib, on treppidest käimine. Loodetavasti kolime peatselt oma uude koju Kadriorus, mis on ruumikas korter ühel tasapinnal, see teeb elu lihtsamaks. Ma ei juhi ise enam ka autot, sest tuntud ärimeeste tuumik kinkis mulle pool aastat tagasi Mercedese kasutusõiguse koos autojuhiga. 

Veel kümme lugu ootab Sind ees juba homme ilmuvas LP-s!

Jaga
Kommentaarid