See võiks olla komöödiafilmi stsenaarium.

Avamäng oleks klassikaline. On üks mees nimega Uno. Ta on Vene spioon. Hea või halb, madala- või kõrgetasemeline, see polegi tähtis. Igal juhul ähvardab teda paljastamine ja tal õnnestub viimasel hetkel varvast visata. Kaitsepolitsei on tal juba kannul, aga Uno pääseb elusalt ja tervelt üle piiri, kus teda ootavad aastatepikkuse spioonitööga välja teenitud puhkus ja kopsakas summa rublasid.

Nüüd algabki komöödia. Uno kulgeb Moskva tänavail, endal nägu naerul, kuni möödub valuutavahetuspunktist. Pärast seda ta enam ei naera, ainult seisab ja maigutab suud.

Uno saab oma õuduseks aru, et õnnetu saatuse tõttu jõudis ta Venemaale just majanduskriisi ajaks. Rubla kukub kolinal. Spiooniametis teenitud varanduse väärtus kahaneb iga päevaga. Ometi on ju tarvis end oma uuel kodumaal sisse seada! Uno läheb rätsepa juurde ja palub: „Õmmelge mulle pintsak!” Teeb ettemaksu. Järgmisel päeval helistab rätsep: „Selle raha eest pintsakut ei saa, ma teen vesti.” „Olgu, tee vest,” on Uno vaguralt nõus. Aga möödub päev ja rätsep helistab uuesti: „Uno, rubla muudkui kukub, enam ei saa selle raha eest vestigi, ma teen sulle mütsi.” Uno ohkab, kuid alistub: ka müts kulub Venemaal talvel ära. Kuid päev hiljem helistab rätsep taas. „Uno, selle raha eest ei saa enam isegi mütsi, ma teen sulle ninarätiku.”

Uno on meeleheitel, kuid mis teha. Lõppude lõpuks on ka ninarätik härrasmehe garderoobis tarvilik: enne Vene televisioonis esinemist ja oma vägitegudest rääkimist on ometi tarvis nina puhtaks nuusata! Uno läheb rätsepa juurde ninarätikut ära tooma, aga selgub, et rubla väärtus on vahepeal veelgi langenud ja ta ei saa üldse midagi. Uno longib masendunult koju, istub kohvri otsas ja nutab. Meenub majake Peetri külas… Aga sinna ei pääse ta enam iialgi tagasi.

Õhtul läheb Uno linna peale jalutama, proovib pääseda Lenini mausoleumi, aga rubla on veelgi rohkem kukkunud ja isegi see süütu lõbu on teeneka spiooni jaoks nüüd liiga kallis.

Ja mis kõige ebaõiglasem: sealsamas jalutavad mõned Eesti turistid, joovad kohvi ja söövad tšeburekki ning kiidavad isekeskis, kui väärtuslikuks on muutnud euro. Uno põrnitseb näljaselt oma endisi kaasmaalasi, kahmab ühelt turistilt piruka ja ronib, saak hambus, laternaposti otsa nagu kass.

On vana tõde, et koostöö Venemaaga pole kunagi kellelegi midagi head kaasa toonud. Selles mõttes on õpetlik raamat Jaak Valge „Punased”. Kõik Eesti enamlased, kes Kremli raha eest Eestis kommunistlikku korda kehtestada püüdsid ning pärast selle katse äpardumist Nõukogude Liitu putkasid, löödi seal 1930. aastatel metoodiliselt mättasse. Ellu jäid ainult need kommunistid, kelle Eesti Vabariik 1924. aastal vangimajja pistis. Neid Stalin kätte ei saanud ja nii võib öelda, et kommunistide liik säilis Eestis tänu kaitsepolitsei armastusele ja hoolele. Umbes samamoodi nagu säilivad loomaaedades punasesse raamatusse kantud elukad.

Võimalik, et meie spioonidega on sama lugu. Pikemas perspektiivis on ehk õnnelikumad just need luurajad, kes pandi Eestis luku ja riivi taha.