Et aknad ei jääks lõpuni pimedaks ja Vahur Kersna jõulueelsed mõtted ainult tema enda teada, kohtume intervjuuks Kadrioru pargi ääres asuvas Katharinenthali kohvikus. Imeilusa hoone akendest paistab tuledesäras park, kus iga puukest kaunistab värviline lambikee. Vahur on rõõmsas tujus hoolimata asjaolust, et ta on just tulnud iganädalaselt protseduurilt: tund aega on tema veeni tilkunud elu jätkumiseks vajalikku keemiat. Sel ühel päeval nädalas ei söö ta ühtki pala. Tellime ainult kohvi. Juba üheksa aastat elab Vahur koos raske müeloomtõvega ja nende omavahelised suhted on klaarid: nii kaua, kui haigus laseb elada ja toimetada, teeb Vahur seda kirglikult ja iga hingetõmbega. Me räägime pea kolm tundi ja Vahur ei jäta asju välja ütlemata, ei karda oma mõtteid ausalt väljendada ega otsi sõnu.

Järgnevalt katke homme ilmuvast pikast intervjuust:

Oled nüüdseks jõudnud selgusele, miks sind jõulude ajal tele-eetrisse ei lasta?
Kõigepealt: ega see ei ole eriline tragöödia ei mulle, televisioonile ega ka vaatajale, sest ekraan ei jää ju tühjaks. Aga paar nädalat tagasi helistas mulle Margus Allikmaa (ERR-i peadirektor) ja me kohtusime üle üheksa aasta tema kabinetis veerandtunniseks vestluseks. Ta sõnastas seal väga selgelt kuldse mõtte: raha on alati valikute küsimus. Selle lause võiks kuldsete tähtedega kirjutada telemaja seitsmenda (juhtkonna) korruse fuajee seinale. Et kõik näeksid ja teaksid.

Keda või mida televaataja sinu asemel jõulude ja aastavahetuse puhul näeb?
Mina seda ei tea. Aga kui mina oleksin televisiooni direktor, siis tuleks igal juhul eetrisse „Tujurikkuja”. Käiksin ja kraabiksin selle tegijate ukse taga igal hommikul ja õhtul senikaua, kuni nad murduksid. Sest „Tujurikkuja” on parim asi, mis sel sajandil on Eesti Televisioonis juhtunud. Sellest loobumisele ei ole mitte mingisugust õigustust. Ma ei suuda vaadata, kuidas Märt Avandi juhib praegu TV3-s näosaadet. Palun vabandust, aga see on tema ande lörtsimine. Saan aru, et selline saade on talle easy money, aga see on kuritegu enda vastu. Teha sellist asja ja mitte teha „Tujurikkujat” on ka kuritegu eesti rahva vastu.

Loogiline on, et kui kedagi eetrisse ei lubata, on sellel oma põhjendus. Püüan aru saada, kas alati käepärasele rahapuuduse põhjusele võib lisanduda ka asjaolu, et toetasid presidendikampaania ajal silmatorkavalt jõuliselt üht kandidaati – Marina Kaljuranda. ERR-i ajakirjanikuna tekitas see küsimusi.
(Muigab.) Marina oleks praegu muidugi olnud väga huvitav intervjueeritav. Tema tunded ja mõtted pärast kõike seda traali-vaalit. Aga pean tunnistama, et ta ei olnud minu seekordses valikus.
Pealegi, ma ei toetanud Marinat mitte ajakirjaniku, vaid kodanikuna. Ja kodanikuna on mul see õigus, vabadus ja ka kohustus. Ma ei ole eksinud ühegi kirjutatud ega kirjutamata reegli vastu. Arvan senimaani, et Marina oleks olnud kõikidest valikutest kõige parem. Minu südametunnistus ei valuta ja ma ei tunne mingeid süümepiinu, et oleksin teinud midagi valesti.

Sulle ei antud märku, et ERR-i ajakirjanikud ei sekku poliitikasse ega esita oma eelistusi valjul häälel?
Kui kuulad näiteks Vikerraadios saadet „Samost ja Rumm”, kus IRL-ilane Anvar Samost ja sotsiaaldemokraat Hannes Rumm igal nädalal vahutavad tund aega oma poliitilisi vaateid mööda, siis juhtkond peaks teadma, kust otsast alustada. Minu juhtum on meie eetrites toimuva kõrval köki-möki.

Mis on Vahur Kersna meelest Eesti Televisioonis valesti, kes võiks olla ERR-i uus peadirektor, mida arvab ta meie endisest riigipeast ja uuest presidendist ning ka nägemust sellest, milline võiks olla tema matus, saad lugeda juba homme ilmuvast LP-st!