Väikesed Mowglid

Minul oli küll hea meel, kui põrgusse jõudis kuuldus, et mõned keskerakondlased on Hundisilma talust välja pääsenud ja valitsusse jõudnud. Ma olin Savisaarele juba ammu rääkinud, et see, kuidas tema oma noori parteilasi kohtleb ja neid kogu aeg umbses tagakambris kinni hoiab, on lihtsalt kole.

„Lase nad ometi õue, teiste poliitikutega mängima!” kõnelesin ma. „Vaata, kui kahvatud nad on, justkui lubjapintslid!”

„Ei saa, nad jäävad õues kohe haigeks,” seletas Savisaar. „Teised poliitikud on pisikuid täis.”

„Aga koolis peaksid nad ometi käima,” ei jätnud mina jonni. „Niimoodi jäävad nad sul ju puhta rumalaks. Justkui mingeid Mowglisid või Tarzaneid kasvatad, ainult kass ja koer on lastel seltsiks.”

„Mina ei usalda Eesti koolisüsteemi,” kuulutas Savisaar. „Ma ise õpetan neid. Ja annan iga päev kloordioksiidi juua, see teeb tugevaks.”

No mis sa teed sellise inimesega! Palja silmaga oli näha, kuidas noored keskerakondlased kiduvad. Kükitasid pimedas nurgas, paljajalu, Savisaare vana Rahvarinde-aegne sinel kleidi asemel seljas, ja kuulasid suu ammuli kassi ja koera plära. Ma mäletan oma lapsepõlvest, kuidas karjakoer mu sauna taha kutsus ja seal sosinal õpetas, et teist inimest kohates tuleb kõigepealt tema tagumikku nuusutada. Õnneks sattus isa sellele „koolitunnile” peale, pani koera karistuseks ketti ja seletas mulle rahulikult ära, kuidas asjad tegelikult käivad. Aga kes oli see inimene, kes noortele keskerakondlastele kombeid pidi õpetama?

Läksin Hundisilmalt pääsenuid vabasse maailma jõudmise puhul tervitama.

Seepärast oli uudis, et mõned noored on Hundisilmalt välja murdnud, mulle väga meelepärane. Võtsin põrgust linnaloa ja läksin põgenikke vabasse maailma jõudmise puhul tervitama.

„Kuidas see teil siis õnnestus?” uurisin ma Kadri Simsonilt.

„Savisaarel jäi nägemine viimasel ajal päris kehvaks,” seletas Kadri. „Igal hommikul keeras ta ukse lukust lahti ja laskis kitsed õue rohtu sööma, aga et vahet teha, kes on kits ja kes inimene, kobas ta kõik väljujad enne läbi. Me olime kavalad, ei raseerinud end mitu kuud ja Savisaar läkski õnge. Saime õue ja panime kohe plagama. Head inimesed võtsid meid valitsusse ja siin me nüüd oleme. Eile sain esimest korda elus jäätist. Küll oli hea!”

Mul tuli pisar silma, kui ma neid paljukannatanud inimlapsi vaatasin! Eks nad olid veel pelglikud ja kohmakad, aga samas – kui sõbralikud ja lahked!

„Mina tahan teha nii, et kõik Eestimaa inimesed saaksid tasuta bussiga sõita!” kuulutas Kadri.

„Mina sünnitan iga Eesti kooli jaoks pesakonna lapsi!” lubas Mailis.

„Kullakene, see on nüüd küll kassilt õpitud tarkus,” ütlesin mina. „Inimese jaoks pole selline asi võimalik.”

„Näu!” tegi Mailis kurvalt. Tuppa astus Jüri Ratas, teretas ja vaatas kohe mu püksitagumiku poole.

„Ei, Jüri! Koer õpetas sulle rumalusi!” hüüdsin ma. „Inimesed annavad teretades käe!”

„Selge pilt!” noogutas Ratas ja surus mehiselt mu kätt. Pole midagi öelda, kiiresti õpivad need väikesed Mowglid!