Vaikimisse pressitud viha

Mulle meeldib filminäitleja Rain Tolgi LP-le antud pikas usutluses öeldud mõte: „Isegi kui sind valdab elementaarne ärritumine või viha, ei ole vaja seda suruda passiiv-agressiivsusesse ja krimpsus suuga vaikimisse või teesklusesse.”

Ei varjagi, et see manitsus riivab. Nii ma ju sageli teen – kui vihastan, siis pigem vaikides. Pressin oma raevu just nimelt krimpsus suu ja kokkupressitud hammaste taha. Kuulda on ainult kriginat ja summutatud üminat.

Lohutan ennast, et see ongi põhjamaine vihastamise viis. Meie siin halva ilma kodumaal ei saa endale lubada mõne lõunamaa laululinnu kombel tunnetega lehvitamist. Ei saa lubada liigset naeru ega ülearust nuttu. Ei ütle välja ega anna teada.

Jah, surun aga huuled kokku ja… Tavaliselt läheb pikalt. Kardan, et ma pole ainus selline.

Tahaksin muidugi väga, et viha mingil hetkel kasvõi rumala räuskena välja prahvataks. Sest hullemal juhul settib pikalt sees hoitud viha lõputuks torinaks või hirmsaks tõveks, millest päästab ainult tuhastamine. Vihast surra küll ei tahaks.