Valge võlur Hundisilmal

Läinud nädalavahetusel äratas õigustatud hämmingut kirikuõpetaja Jaan Tammsalu etteaste Hundisilmal. Paraku kiputi probleemiks pidama eeskätt seda, et õnnistamas käidi Edgar Savisaare majapidamist. Sellest võiks justkui järeldada, et õnnistamine iseenesest on igati arukas tegevus.

Tegelikult on ju igasugune õnnistamine täiesti arusaamatu. Mis on õnnistamine? See on, kui täiskasvanud inimene usub, et tehes teatud liigutusi ja lausudes mingeid sõnu, on tal võimalik maailma muuta. Õnnistamisega tegelev isik peab end ilmselgelt mingiks valgeks maagiks, elustunud Gandalfiks, kelle sauast või sõrmedest paiskuvad välja eredad valguskiired, mis peletavad pakku tontide ja mäekollide armee.

Kuid elu pole „Sõrmuste isanda” film. Mark Twain kirjeldab oma raamatus „Jänki kuningas Arthuri õukonnas”, kuidas võlur Merlin üritab lausumise, haisvate pulbrite põletamise ning oma ihuliikmete väänutamisega parandada kuivaks jäänud püha lätet, mis tegelikult pole midagi muud kui lekkima hakanud kaev. Teisisõnu üritab Merlin kaevu õnnistada, selleks et kihutada minema allika kuivaks muutnud deemonid. Merlin veedab püha lätte juures nädalaid, pobisedes ja manades, kuid paraku pole sellest mingit kasu.

„Seekord saatis ta õhku säärase suitsupilve, mis kogu ümbruskonna pimedusse mattis. Seda toimingut saatis Merlin ohtra sõnavalinguga; ta väänles ning käänles ja tegi kätega kõige ebatavalisemaid liigutusi. Kahekümne minuti pärast hakkas ta nõrkema ja kukkus hingeldades maha.”

Merlin väidab teda palganud kloostri abtile, et pühast lättest ei tule enam iialgi vett, kuna selle on ära nõidunud kõige võimsam vaim, kelle nime ei saa keegi suhu võtta, ilma et ta sureks. Seepeale sekkus tegevusse praktilise meelega jänki, kelle abilised kaevu kiiresti ära parandavad. Pühasse lättesse paigaldatakse väike raudpump, et hõlbustada tulevikus munkade elu. Kaev täitub kiiresti veega. Mida ei saavutatud õnnistamisega, seda suudeti korda saata reaalse tööga.

Kindlasti olnuks kirikuõpetajast rohkem kasu, kui ta oleks saabunud Hundisilmale ämbri ja märja lapiga ning pesnud puhtaks Savisaare maja aknad. Siis oleks tema tegudel olnud silmaga nähtav tulemus.

Kindlasti oleks ka Jaan Tammsalust olnud sootuks rohkem kasu, kui ta oleks saabunud Hundisilmale ämbri ja märja lapiga ning pesnud puhtaks Savisaare maja aknad. Siis oleks tema tegudel olnud silmaga nähtav tulemus. Aga on arusaadav, et inimene ei viitsi pingutada, kui talle ollakse valmis maksma niisama viguri tegemise eest. Hundisilma õnnistamine ületas millegipärast paljude inimeste taluvuspiiri. Samal ajal ollakse leplikult nõus kuulama kirikuõpetajate jõulujutlusi, kutsuma neid pulma ja matustele. Tegelikult ju vahet pole. Kui me ei suuda uskuda seda, et pastori sõnad suudavad puhastada Savisaare majapidamise kapo tekitatud halvast aurast, siis miks peaksime arvama, et kirikuõpetaja kohalolek pulmas muudab sõlmitud abielu kindlamaks või et palve, mida ta haual loeb, suunab lahkunu otsejoones paradiisi? Üks mäng kõik. Või ütleme pigem äri. Ega Merlin kah püha lätte juures tasuta jauramas ei käinud.

Loeme ikka „Harry Potterit” ja „Sõrmuste isandat” kui häid juturaamatuid ning ärme usume, et võlurid ja nõiad on päriselus olemas.