Andrus Kivirähk: Valitsusse? Äh, ei viitsi...

Mäletan aegu, kui tulevased koalitsioonid sündisid sisuliselt juba valimispäeva õhtul. Edu maitsnud erakonnad olid rõõmsad ja reipad ning lausa põlesid soovist teineteisega käed lüüa ja Eestit valitsema hakata. Muidugi, programmilisi erimeelsusi oli alati, kuid ind ja positiivne energia aitasid neist hõlpsasti üle.

Praegu on olukord pigem selline, et keegi justkui ei tahagi valitsusse minna. Peale Reformierakonna muidugi, sest teda kohustab selleks positsioon. Tema lihtsalt peab ilmutama aktiivsust nagu mõni kehalise kasvatuse õpetaja, kes teeseldud reipusega kuulutab: „Mis sellest, et vihma sajab, ikkagi on nii vahva värskes õhus kaugust hüpata!” Kõik ülejäänud – ehk siis õpilased – silmitsevad teda vingus näoga ega kiirusta ketse jalga tõmbama.

Ja eks see loidus on mõistetav. Mingis mõttes on meil ju oravate, sotside ja IRL-i puhul tegemist otsekui äsja lahutuseni jõudnud abikaasadega, kes on teineteist koos elatud aastate jooksul surmani ära tüüdanud. On pureletud ja karjutud, nõusid loobitud ja uksi paugutatud. Nüüd minnakse pimekohtingule, hinges värelemas magus ootus – ja ikka satutakse ninapidi kokku sellesama vana partneriga! Kusjuures kõige õudsem on see, et võimalus uksest välja joosta sisuliselt puudub. Kedagi teist polegi! Otsekui elaksid üksikul saarel, kus igal hommikul viskab sind kookospähkliga üks ja sama ahv, ning sa kütid päevast päeva tulutult ühte ja sama jänest. Nii peavad ka kolm suurt parlamendierakonda valima ikka ja jälle teineteist ning teesklema sealjuures rõõmu ja rahulolu. Küllap nad mõtlevad juba praegu õudusega hetkele, kui uue koalitsiooni pulmakellad lööma hakkavad ja rahvas karjub: „Kibe!” Kas tõesti peab jälle sedasama lontrust suudlema?

Küllap nad mõtlevad juba praegu õudusega hetkele, kui uue koalitsiooni pulmakellad lööma hakkavad ja rahvas karjub: „Kibe!”

Muidugi, nii oravate, sotside kui ka IRL-i nimekirjas pääses riigikokku ka uusi nimesid, kelle jaoks situatsioon on alles esmakordne ja huvitav. Kui Heidy Purga kutsuks läbirääkimistele Mihkel Raua, siis Mihkel läheks kindlasti jooksujalu ja küllap nad leiaksid ka ühise keele. Kuid paraku pole värsketel tulijatel erakonna tippu asja. Kõnelusi hakkavad pidama ikka needsamad vanad pässid, kellel on üksteisest ammu kõrini.

Vabaerakond pole varem valitsuses olnud, aga arusaadavalt pole neilgi kuhugi kiiret. Nemad naudivad oma võitu ning vaba voli tulla ja minna oma tahtmist mööda – umbes samamoodi nagu Gogoli jutustuse „Nina” nimitegelane, kes lahkus major Kovaljovi näost ja kolas iseseisvalt mööda Peterburi ringi, nimetades ennast riiginõunikuks. Vaene IRL elab oma ihuliikme kaotust ja talle omistatud kõrget aukraadi raskelt üle, seda enam et tegelikult on õnnetu erakond jäänud ilma ka jupikesest oma pimedamast tagaosast, ja seda põgenikku tunneme me EKRE nime all.

Muide, Keskerakonnal vedas neil valimistel hullupööra, sest nüüd on neil riigikogus alati võimalik pöidlaga üle õla osutada ja parastada: „Miks te meie kallal näägutate? Vaadake parem neid!” Ja kõik senised Keskerakonna kriitikud peavad nõustuma, et jah, need seal on veel palju hullemad…