Vanausuliste külasid hoiavad elus naiste palved

Peipsi järve äärsete vanausuliste tavasid järgivad peamiselt vanemad naised, sest mehed käivad ju kogu aeg kalal.

„Ei,” ütleb Anastassia, „mina külasse enam tagasi ei lähe.” Ta on pärit Peipsi järve äärest Mustveest, kus on esindatud viis ususuunda. Anastassia on pärit vanausuliste perest. Tema vanaema järgib usukombeid veel hoolega, ema juba vähem ja kahekümneaastane Anastassia ise ütleb, et ei usu midagi. Ta on pikka kasvu, sale, pikkade tumedate juustega ja elanud juba kaks aastat Tartus, kus õpib turismi.

See piirkond Peipsi järve ääres, Euroopa Liidu välispiiril on salapärane. Unustatud maailm, kus aeg näib olevat peatunud. Järv on suur, silmapiiril õõtsub kaks laeva. Venemaa-poolset kallast pole näha, mistõttu tekib tunne, justkui viibiksid mere ääres. Novembris on taevas madal ja jäine tuul ulub väikestes külades, mis asuvad kaldal järjestikku nagu pärlid nööril. Jalgrattaga sõidab mööda karvamütsi kandev vana mees. Kass põgeneb vargsi kuuri. Vene stiilis väikeste eesaedadega puumajad vahelduvad tellishoonetega.

Varnjas, ühes vanausuliste külas, otse järve ääres on suur kirik. Torni tipust turritab kangekaelselt taevasse vanausuliste rist. Oma kaheksa tipuga erineb see kuuetipulisest õigeusuristist.