Värske kartul, tervise allikas

 (6)

Värske kartul, tervise allikas
Silja Luide

Kartul kipub meie toidulaual teenimatult vaeslapse ossa jääma. Ometi sisaldab see ohtrasti kasulikke toitaineid, on tervislik ja suhteliselt kalorivaene ning sobib suurepäraselt dieettoiduks.

Just nooremad inimesed kasutavad kartulit toiduks harva, peamiselt süüakse seda vanematel ja vanavanematel külas käies. Näiteks valge riis, mis on enamasti taldrikul n-ö lihakõrvaseks, jääb kasulike toitainete sisalduse poolest kartulile alla, kuid on samal ajal märksa energiarikkam (100 g kartulit annab keskmiselt 70, kuid riis umbes 370 kilokalorit).

Kartulit õpiti söögiks kasutama alles 1660-ndatel, sadakond aastat pärast selle Euroopasse jõudmist.

Sordist ja kasvuoludest olenevalt sisaldavad kartulimugulad 75–80% vett, 7–20% tärklist, keskmiselt 2% bioloogiliselt täisväärtuslikku valku, 0,4–0,6% kiudainet ja 0,2% rasva, peale selle kõiki organismile vajalikke mineraalaineid, sealhulgas mikroelemente. Erilist tähele- panu väärib suur kaaliumi-, fosfori- ja kaltsiumisisaldus. Kartulis on kõiki vees lahustuvaid vitamiine, eriti C-vitamiini, mis kõige paremini säilib koorega keedetud, aurutatud või küpsetatud kartulites, ning B-grupi vitamiine ja A-vitamiini. Kartulivalgus on bioloogiliselt sobivas vahekorras olemas kõik asendamatud aminohapped ja seetõttu on kartulivalk võrreldav suure väärtusega loomse valguga, millest inimene omastab ligikaudu 70%.

Indiaanlaste toit

Maavitsaliste sugukonda kuuluva kartuli, mida inkad olid Lõuna--Ameerikas juba ammu kasvatanud, tõid Euroopasse hispaanlased ja algul tekitas see naeriga läbi ajavate eurooplaste seas võõrastust.

Alles sadakond aastat pärast Euroopasse jõudmist õpiti kartulid söögiks kasutama. Esimestena hakkasid 1660-ndatel kartuleid viljelema ja põllul kasvatama iirlased. Iirimaalt omakorda viidi kartul Põhja-Ameerikasse, kus seda pikka aega nimetati Iiri kartuliks. Kuna mugulate kuju ja maa all asetsemine meenutas itaallastele nende lemmikrooga trühvlit, panid nad kartulile nimeks tartuffoli. Sellest on teisedki rahvad eeskuju võtnud.

Itaallased panid kartulile nimeks tartuffoli. Sellest on teisedki rahvad eeskuju võtnud.

Kartulimugul on kartulitaime maa-alune lühenenud ja jämenenud vars, mille iduaukudes ehk silmades asetsevad pungad. Kartuli rohelistes osades ning valguses kasvanud või seisnud ja roheliseks tõmbunud mugulates leidub mürgist alkaloidi solaniini. Kuigi solaniin keetes osalt laguneb, ei tohi rohelisi mugulaid toiduks tarvitada.

Praegu, kui saada on kodumaiseid värskeid kartuleid, tasub neid toidus võimalikult palju kasutada. Maitse- rikkad varajased kartulid on eriti vitamiinirikkad. Säilitatavas kartulis C-vitamiin laguneb ja kevadeks on sellest alles ainult kolmandik. 

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare