„Saan kohe aru, kui inimene valetab,” kinnitab ta mõni hetk hiljem. „Aga ma oskan enda ümber luua sellise õhkkonna, et paljud pole pärast ise ka aru saanud, kuidas end sisse rääkisid. Ei mingeid ähvardusi ega survet.” Tema hääl sisendab usaldust. Ehkki näen teda esimest korda elus, ajaksin justkui juttu vana tuttavaga. See tunne võib olla väga petlik.

Minu vastas istub Erich Vallimäe. Mees, kes sai Nõukogude Liidus kõige nooremalt eriti tähtsate asjade vanemuurijaks. Paljude jaoks ühtlasi nimi, mille peale käed siiani rusikasse tõmbuvad. Tema käest on läbi käinud nii Johannes Hint kui ka Jüri Kukk, keda peetakse viimasteks nõukogude ajal vangistuses hukkunud Eesti poliitvangideks. Samuti Mart Niklus, kes sai endale pärast Vallimäe tehtud uurimist poliitvangide 68. paragrahvi (nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda) alusel maksimumkaristuse – kümme aastat.

Karistusest kaheksa aastat ära istunud dissident põrkas nädal tagasi Vallimäega kokku, kui ajakirjanik Tarmo Vahter esitles oma 1980. aasta ENSV-d käsitlevat raamatut. Ühtki sõna nad ei vahetanud. Kuid ainuüksi selle seigaga oli Vallimäe taas avalikkuse ette ilmunud. Jälle on tema nimi kuum.

Missugused olid Nõukogude kohtusüsteemi repressiivmeetodid, millised olid Vallimäe raskeimad uurimisjuhtumid ja paljust muust huvitavast juba homme ilmuvas LP-s!