Vjatšeslav Leedo homses LP-s: viia kellelegi kotiga raha, see käib mulle vastu maksa. Korra viid, jäädki viima
Kõik me ju teame Leedot. Ta nime. Aga kust ta tuli? Kes ta on? Kuidas sai temast see mees, kelle peal nii mõnigi endine võimumees hambad murdnud ning keda praamiärist väljapuksimine näikse olevat me valitsuste pealisülesandeks läbi iseseisvusaja. Miks teda ei sallita? Ja kuidas ikkagi suutis ta teda bisnisest välja trügivale riigifirmale müüa nelja miljoni euroga vana ja väsinud praamlaeva, mille ise paarkümmend aastat tagasi poole odavamalt soetas.
Tegelikult kippus kõik minema nii, et Leedoga, kellest ajal ehk vaid laisad ei räägi, ma intervjuud ei saa. Ta ei võta toru, ta ei vasta meilile ja ta lähedal seisvad inimesed ei anna suuremat lootust, et Slavik praegu suurem jutumees oleks. Pole see aeg, pole see olukord. Sõbrad, tuttavad ning endised ja tänased võitluskaaslased, kellega sai suheldud, annavad vaoshoitud nappe vastuseid.
Üsna ootamatult võtab Leedo aga ise ühendust. Räägime? Olgu! Jutt kestab pikalt – ta tütre kohvikus, tema Saaremaa kodus, sadamakail ja ta perele kuuluvas veiselaudaski. “Ära arva, et mind see praegune olukord väga rivist välja ajab, või häirib. Ei aja juhet kokku,“ räägib praamikunn, kui julgen oletada, et ju pingeliste äriaegade tõttu ei viitsi ta praegu iga ajakirjaniku kõnele ja intervjuusoovile vastata. „Absoluutselt mitte. See on mu elu. Miks peaks see mul juhtme kokku ajama?”
Kui riigifirma, kes hakkab teie firma asemel praamiliiklust korraldama, tuli teie juurde, et tahavad ikkagi vana Regula osta, siis väänasite mõnuga topelthinna? Nautisite olukorda?
Mis mõttes nautisin? Ma pole selline inimene. Hind sündis läbirääkimiste käigus – meie soovisime rohkem, nemad kauplesid alla. Neil on seda alust vaja ning nad saavad toimiva ja töötava praami, mis on valmis kohe teenindama.
Hinge kaugemas sopis saite ehk nautida olukorda: nad on hädas, nad ei saa hakkama…
Ei, ma ei ole selline inimene. Aga ma ei salga, et firma jaoks oli Regula müük hea tehing.
Viimasel ajal ajalehtedest praamiteema kohta uudiseid lugedes olen avastanud end mõttelt, et inimesed peaksid teile tänulikud olema.
Tänulikud?
Tänulikud seepärast, et saartevahelise praamiliikluse ümberkorraldamisega seoses näeme, kuidas enesekindlad võimumehed- ja naised end üha lolliks teevad?
Ma ei tea, kas selle eest ikka peab tänama. Eks mingis mõttes ole see mõistetav, et kiirustades ja mõtlematult toimivale asjale kallale minnes tulevad järjest ka kõiksugu nõrkused välja...
Just-just, on rohkelt bravuuri ja tahtmist teid praamibisnisest välja mängida. On tunda siirast kättemaksusoovi, aga läbimõeldud ja kaalutletud plaani, kuidas seda teha, justkui pole. Seis on segane.
Tegelikult ma ei tahaks sel teemal väga pikalt peatuda. Ma ei tahaks hakata näpuga näitama, kelle süü see on, et seis on praegu selline. See, et riik tahab midagi muuta, teeb sellekohase otsuse ja hakkab tegutsema, on iseenesest ju mõistetav. Seda tehakse mujalgi. Aga, kurat, no neid asju tuleb palju paremini ette valmistada, tuleb teha palju paremat eeltööd. Mulle tundub üha, et meil siin Eestis saab üha suuremaks probleemiks see, et otsustajad inimesed ei taju oma vastutust. Ei taju oma tegevuse tagajärgi. Kuidagi ehku peale käib kogu see toimetamine.
Miks asi selleni jõudis, et riik otsustas teilt just nüüd praamibisnise ära võtta? Miks ei olnud enam kokkulepe võimalik?
Äkki on asi selle, et kui sul millegi muu asjaga ei ole võimalik poliitilist kapitali võimalik lõigata, siis... No siis vast on päris mugav öelda, et lähed ja lõhud lõpuks selle rahvast kurnava monopoli. Meil on ju populaarne teema neetud kapitalisti kottida. Osa poliitikuid loodavad saada niiviisi hääli. Mis seal muud.
