Vladislav Koržets homses LP-s: mina ei näe sellist vaenlast, keda peaksin sõnas või pildis mättasse lööma
Huvitav siiski, miks Koržets enam humoristina ei taha esineda?
„Raha eest nalja tegemine võib ammenduda,“ vastab ta. „Kui õpid aastatega teadma ja tundma, mille peale rahvas eriti kõvasti plaksutab… Kui sulle enesele on sellise nalja tegemine vastukarva, siis tekivad sisemised konfliktid. Sa kas muutud aplausiorjaks või jääd enesele kindlaks. Humorist elab ju naerust ja aplausist, aga kui hakkad märkama, et oled vahel selle nimel valmis tegema nalju, mis sulle endale tegelikult ei meeldi, siis paratamatult tekib küsimus: kas ma ikka pean sellise asjaga tegelema?“
Praegu leidub meil häid teravmeelseid autoreid ja suurepäraseid karikaturistegi, aga nad on eri väljaannetes hajali. Olen mõelnud, et äkki on aeg teha näiteks endise Pikri või prantslaste Charlie Hebdo sugune terav satiiri- ja huumoriajakiri.
Kui rääkida Charlie Hebdost, siis mina ei tahaks sellises ajakirjas töötada. Ei huvita. Mind ei huvita kellelegi ega millelegi ära panemine. Ma ei näe, et mul oleks kusagil vaenlasi, kelle või millega peaksin võitlema. Ma ei näe seda vaenlast, keda peaksin sõnas või pildis mättasse lööma.
Muide, kadunud Kalju Kass, keda võin pidada üheks oma õpetajaks, ütles kunagi: „Kuule, olen tähele pannud, et pärast 45. eluaastat muutuvad kõik humoristid mölakateks. Oma jura ajavateks kändudeks. Kui see minuga juhtub, siis ütle kindlasti. Jätan siis kirjutamise katki.” Ta elas kauem, kirjutas edasi ja mölakaks ei muutunud. Kuid mingi tera ta ütlemises oli.
Püstijalakoomikud on praegu moodne nähtus. Te pole mõelnud sedasi rahva ette tulla?
Kui palju on mul omal ajal olnud esinemisi, kus esitasin oma tekste täiesti üks rahva ees! Ses mõttes olen ma vana stand-up’i vend.
Olen selle mõtte vahel isegi peast läbi lasknud ja... kohe kõrvale pannud. Tahaks, et inimestel oleks minust rõõmu. Ma pole enam kindel, et see rõõm peab olema antud teravmeelsuse ja vimkadega. Lihtsalt nalja tegemine pole minu jaoks enam eesmärk.
Mis siis on teie eesmärk?
Alatasa küsin endalt, kes ma olen. Ja mul ei ole sellele küsimusele vastust. Ei saa enam öelda, et olen humorist, kuigi olen seda tööd kunagi teinud. Ei saa öelda, et olen andunud ja ainult kalapüügile pühendunud inimene, ehkki olen osalt ka seda. Kas ma olen kokk, suur kulinaar või gastronoom? No võta sa kinni. Raudselt on minust paremaid, igas valdkonnas on minust paremaid tegijaid.
Üks asi, millega püüan elus natuke võidelda, on mu enese pealiskaudsus. Tajusin üsna noore mehena, et tihti pole tähtsad mitte tegelikud teadmised, vaid viis, kuidas ma neid serveerin. See võib edukuse seisukohast muutuda hoopis olulisemaks kui teadmised. See omakorda soodustab sellist, kuidas nüüd öelda, libedalt läbiajamist. Ja hoiab minemast asjade tuumani, olemuseni.
Juba paarkümmend aastat tagasi tundsin ära, et ei ole paha vahel oma rollidest lahti ütelda, - et iseeneseni jõuab vaid iseenesest loobudes.
