Võõra keha talumatu paine

Kui Eesti Päevaleht kirjutas, et võrdõigusvoliniku büroo aitas transsoolisel mehel oma tõelise minani jõudmiseks operatsiooni teha, puhkes pahameeletorm. Üsna kohatu, sest teisiti poleks ju saanud toimidagi.

Lasen pilgu üle kohviku käia. Otsin Kristianit, kes on lubanud rääkida, mis tunne on elada võõras kehas – ja sellest siis vabaneda. Ega kedagi „teistsugust” silma jää.

Üks ilma kaaslaseta mees siiski istub. Silmkontakt. Jah, tema. Lühike siilisoengust veidi pikem frisuur. Tõmmude karvadega kaetud käed. Pöetud habe. Juba mitmendat aastat elab Kristian (35) hoopis teistsuguse kehaga. Teise nime all. On teisest soost. Sellest õigest.

„Tundsin täiesti lapsest saati kummastust, miks mina pole selline,” meenutab ta, kuidas miski peas, kehas ja üldse selles, kuidas ümbritsevad teda nägid, sugugi ei klappinud. „Kõik need tohutud sõjad kleidi vastu. Koolis ka, tüdrukute kudumine ja õmblemine. Mõjusin endale alaväärsena.”