Zemfira. Kisendava hingega töömesilane
Esimene Zemfira-kogemus jõudis minuni kassetil. See võis olla umbes 2000. aastal ja kassetile võis olla salvestatud kas tema esimene, omanimeline album „Zemfira” või sellele järgnenud „Andesta mulle mu armastus” („Прости меня моя любовь”). Ei teagi, kas see oli lüürilisus, mis tollasest lääne rokkmuusikast puudus, või läänelikkus, mis puudus enamikust Vene muusikast, aga Zemfiras oli midagi, mis tegi ta Eesti noorte muusikahuviliste hulgas ülipopiks, lausa armastatuks. Tänapäeval suhtutakse Vene rokkmuusikasse palju umbusklikumalt, kuid nullindate alguses ei möödunud ükski mu pikem autoreis, ilma et kõlaritest oleks kostnud Viktor Tsoi või Zemfira maailmavalu. Ja ma pole kindlasti ainuke, kelle muusikamälusse on sellest ajast söövitatud lood nagu „Созрела”, „Хочешь?”, „Сигареты”, „Прости меня моя любовь” jt.