RAAMATUBLOGI: 200 000 aastat hiljem
Kirjastuse Erseni kiiduväärt ulmesari siirdub minevikku, küll mitte Jules Verne’i aegadesse, kuid ikkagi arhailise 1949. aastasse. Tuleb tunnistada, et raamatutäis retrot pole sugugi paha.
Olgu öeldud, et Erseni ulmeraamatuis pole mingeid päkapikke ega haldjaid, vaid selge ja puhas teadusulme ning tulevikunägemus.
Niisiis tuleb noorepoolsele ilmasõjaveteranile John Gordonile 200 000 aasta tagant pakkumine vahetada teadvused. Et noh, too vaataks, kuidas minevikus oli ja minevikumees piiluks tulevikku.
Mõistagi lähevad asjad nässu. Gordon, selgub, on kosmoseimpeeriumi printsi kehas, aparaadi juurest, mis teeks tagasivahetuse, puksitakse ta eemale ning ühesõnaga tuleb tal endal vaadata, kuidas hakkama saab.
Ühel hetkel kisub üleuniversumiliseks sõjaks, poliitilistel põhjustel tuleb tal võtta naiseks teise impeeriumi printsessi, teda süüdistatakse isa tapmises, ent see on vaid üks intriig paljude seas.
Millegipärast tundub, et tulevik ei ole nõnda tume ja feodaalne, kuid mine sa tea. Oli meilgi lootus, et planeedile Maa saabub rahu, kuid tühjagi. Lahinguid peetakse kõikjal ning põgenikud ummistavad Euroopat. Või see elu tulevikuski helgem on.
