Muidu võib mõelda, et taaskord on välja antud kogum Nostradamuse ennustustega, mis, nagu väidetakse, on viimseni täppi läinud. Ei, seekord tuleb juttu neist 58 katräänist ehk nelikvärsist, mis tuhandest väidetavalt puudu. Need on kirjutatud, kuid mitte maailmale jagatud.

Krimi või täpsemini põnevuskirjanduses on seisakuaeg. Mugavuskrimkad hakkavad tüütama, depressiivseid sotsiaalkrimkasid ei saa ülemäära lugeda, sest need mürgitavad hinge, James Bonde ei maksa kah liiga palju luua, sestap pöördutakse aeg-ajal vana juurde tagasi.

Iidsete saladuste tänapäeva toomise buum sai alguse Dan Browni „Da Vinci koodiga“, mis ilmus 2003. aastal. Ehk sai sajanditetaguseid saladusi, mis mõjutavad meie ilma, ja kõiksugu vandenõuteooriaid järgmise mõne aasta jooksul liiast, kuid Browni ja „Da Vinci koodi“ ei ületanud ükski hilisem teos. Buum vaibus.

Nüüd, kus minevikumüstilisi põnevikke ei ilmu suurel kiirusel ja hulgakaupa, on need üksikud kui sõõm värsket õhku. Jah, Mario Reading pole Brown, kuid piisavalt hea, et teda lugeda.

Kusjuures Reading lükkab ümber müüdi, et haritud ja kultuursed inimesed actionromaane ei kirjuta ega loe, sest ta on Mensa klubi liige.

Reading on Nostradamust põhjalikult uurinud, kirjutanud tema ennustustest populaarteadusliku raamatu ning teinud telesarja Discovery kanalil. Seega meest teab, millest räägib. Ja räägib ta puuduolevaist katräänidest, mida Nostradamus millegipärast ei avaldanud.

Adam Sabir, kirjanik – näib, et Reading on peategelasse üsna palju ennast pannud – ajab mustlaste abiga mööda Prantsusmaad kadunud ennustusi taga. Teda aga jälitab Achor Bale, tüüp, kes kuulub iidsesse salaühingusse, mille eesmärk on toetada kolme Nostradamuse ettekuulutatud antikristust – Napoleoni, Hitlerit ja „seda, kes on veel tulemas“.

Möllu on piisavalt, ent kõige selle kõrva saab suurepärase ülevaate mustlaskultuurist, Nostradamusest ning mõistagi ka antikristusest.

„Nostradamuse ennustus“ on esimene raamat triloogiast, järgmised on „Maia koodeks“ ja „Kolmas antikristus“.