RAAMATUBLOGI: Aegade paremaid muinasjuturaamatuid, mis õpetab tööd, tarkust ja kavalust
Lõppeva raamatuaasta positiivseim üllatus oli kahtlemata „Imeflöödi” kordustrükk. Eesti keeles läbi aegade ilmunud muinasjuturaamatuist asub see kindlasti poodiumil. Vinged lood, kaunid illustratsioonid...
Eelmine „Imeflööt”, mis ilmus 1959 aastal, on sedavõrd räbalaks loetud, et püsib vaevu koos. Kolm põlvkonda ammutas raamatust tarkust. Või õigemini neli, sest vanemad, kui seda ette lugesid, panid samuti üht-teist kõrva taha.
Eks need muinasjutud peaasjalikult laiendatud tarkusesõnad ja eluõpetus ole. Või kuidas võtta... Sõltub sellest, mis jutte rääkinud ja hiljem kirja pannud rahvale korda läheb.
Eesti iidsed lood saab enamasti viia ühise pealkirja alla „Vaeselapse käsikivi”. Ehk siis: teed tööd, näe vaeva, siis tulevad ka õnn ja armastus ja vaene saab vaid tööga rikkaks. Aga kui vaatame idanaabri muinasjutte... Ideaal on see, et saaks vaid ahju peal vedeleda, kusjuures ahi võiks liikuda, siis ei peks jalgu kulutama, ning kõik soovid täituksid, näiteks havi käsul.
„Imeflööt” kuulub meie kultuuriruumi, juttudes hinnatakse tööd, tarkus ja kavalust ning lollid saavad ka kirikus peksa.
Aga nüüd asjast pisut teisest vinklist. Kummaline, et „Imeflööt” pole veel lettidelt ära koristatud kui ebakorrektne raamat, mis kirjeldab positiivses võtmes kõikvõimalikke kuritegusid ja väärtegusid, mille eest tänapäeval inimesi vangi pannakse.
Sai sirvitud paari lugu ja näed siis... Päästnud mees mao, saanud selgeks loomade ja lindude keele ning leidnud tänu sellele varanduse, ainult et saladust ei tohtinud välja lobiseda, muidu sureb. Kiuslik moor aga kodus nõudma, kust varandus. Irisenud nõndakaua, kuni mees heitnud surivoodile, valmis moorile tõde tunnistama. Siis kuulnud mees, kuidas kukk ütleb koerale: meie peremees on kalts, mina valitsen 70 naist, tema ei suuda ühtegi. Mees tõusnud ja andnud moorile korraliku keretäie. Moor muutunud heaks ja sõbralikuks ja nad elavad tänapäevani, kui pole vahepeal ära surnud.
