Eks igal kirjanikul tuleb mõni teos paremini välja, mõni mitte nii, kuid Christie keskmine tase on kõrge. „Teatame mõrvast“ ei kuulu mõrvaleedi tippude sekka, kuid järgmisel astmel on kindlasti.

Iseenesest Christie ei üllata vaid hoiab kinni stampidest. Räägitakse, et ta jutustab üht ja sama lugu 80 korda, vaid osa tegelasi vahetuvad. Ega see väga vale olegi, sest lugude ülesehitus on üsna sarnane.

Seekordses romaanis antakse aleviku ajalehes teada peagi toimuvast mõrvast. Seltskond arvab, et tegu on tol ajal moes olnud mõrvamänguga ning voolab kokku. Ühtäkki kustuvad tuled, kõlavad lasud ja saabub surm.

Politseinikele tuleb appi miss Marple, ja nii edasi ja nii edasi…
Kummaline tõesti, et lugedes kulgeks justkui mööda ammutuntud rööpaid, möödavilksatav vaade oleks justkui tuttav ja sihtpunkt aimatav, ent ometi on ärevus sees ning lõpus üllatunud – ah siis sedamoodi…

Võib rääkida, et on väärt ja sopakirjandus ja lugeja madalate instinktide esilekutsumisest ja muust säärasest, kuid millegipärast tõstatavad antud teema need, kelle raamatud kaupluselettidel tolmu koguvad.

Apollo kodulehel on märgitud 59 eestikeelset Christie raamatut, saadaval neist vaid kolm, ülejäänud on otsas. Sestap tundub, et Christiel, kui ta veel elaks, oleks täiesti ükspuha, kuhu tema raamatuid liigitataks. Tähtis on, et rahvas loeb.