Eks igal oma arvamus, ent kas ei peaks seda blogi stiili rohkem ja kõikjal rakendama? Näiteks Eestiski? Muidu trükitakse tekst kohe raamatuks, aga selgub, et publik ei võta vastu. Ja ongi hulk metsa asjatult maha raiutud. Aga see selleks.

„Vongozero“ (rõhk on teisel o-tähel) on tüüpiline apokalüptiline romaan – et mis juhtub siis, kui tsivilisatsioon hakkab põhjusel või teisel hääbuma.
Niisiis tabab maailma surmav gripiviirus, linnad pannakse karantiini, kuid asjatult, pääsemine on maal, näiteks järvesaarel, kuhu väike seltskond suundubki.

Paraku ei ole nii, et lihtsalt võtad kätte ja suundud. Võib öelda, et „Vongozero“ on realistlik nägemus sellest, mis üleilmse katastroofi hetkel juhtuma hakkab. Muide, paljud kriitikud panevad pahaks, et raamat on täis pimedust ja masendust ainsagi päiksekiireta. Ent kust see päike, kui asjast räägitakse nii, nagu asi on? Võib ju tõesti kirjutad raamat lõppu häppi endi, aga kas see poleks muinasjutuline?

Ühe hetkega kaotavad kõik reeglid – nii kirjutatud kui kirjutamata – kehtivuse. Igaüks peab võitlema iseenda eest. Justkui džunglis. Tahad ellu jääda, ole tugev või kaval. Inimlikkus hääbub, kuid õnneks ei kao.
Minnaksegi pikale teele. Autodega. Talvel. Kütust napib, toitu samuti. Eks igaüks võib vaimusilmas ette kujutada, millised ohud ees ootavad, kui kehtib seadusetus.

Tugevad saavad siiski hakkama, jõuavad pärale. Nii romaan ka lõpeb. Mis edasi, selgub järgmises raamatus „Elus inimesed“.