RAAMATUBLOGI: Ära vaata mulle silma...
Mõistagi on „Silmside“ väljamõeldis. Ei ole ju nii, et edukas ja rikas härrasmees tapab aeg-ajalt lihtsalt ajaviiteks. Tapab neid, kes mängu, või õigemini „mängu“ algushetkest talle esimesena silma vaatavad.
Raamatu süžee, nagu arvata võib, on fiktsioon. Teisalt taas… Kas võib olla kindel, et sääraseid väärastunuid, kelle DNA-s on midagi untsu läinud, meie seas ei leidu? Ikka leidub, Rappija Jackist alates kuni Tšikatiloni ja sealt edasi. Mõrvarid enamasti ei ole õõvastava väljanägemisega tüübid, kes käivad ringi verine nuga peos.
Inimesed on kõik mitmepalgelised, ühed rohkem, teised vähem. Elu käib eri maailmades – tööl ollakse ühed, kodus teised, trennis kolmandad. Kusjuures Jekyll ei anna aimu, milline on Hyde ja vastupidi.
Ka raamatu peategelasel, Naysmithil, on õnnelik ja õrn pereelu palavalt armastatud neiuga. Ent kui ta oma mänge mängib, pole õrnust ollagi.
Mööda Suurbritanniat seiklev tapja on politseinike õudusunenägu. Mõrvadel ja mõrvatutel pole silmapaistvat paralleeli. Õigupoolest ei kahtlustatagi, et uus Rappija ilma sündinud. Asi tundub lootusetu. Ainult et igas mängus peab peituma ka ilu, arvab Naysmith, ja see ilu võib talle saatuslikuks saada, kui leidub piisavalt nutikas inspektor, kes asja uurima hakkab.
Piisavalt pingeline raamat algusest lõpuni. Norida võib, jah, et kui realistlikud kõik need sündmused on, aga palju ilukirjanduses üleüldse reaalsust leiab?
Mis autorisse puutub, siis Fergus McNeill on mängude ja mängimisega hästi kursis. Ta loob nimelt lauamänge ning mõni on neist üsna kuulsaks saanud. Ja vaat, võtab see mänguline tüüp sule pihku ning kirjutab ka täiesti korraliku raamatu. Multitalent. „Silmside“ on McNeilli debüütromaan.
