Barrayari saaga voolab vaikselt edasi, Miles Vorkosigani eksistentsis on rahulikum periood, sõjad on sõditud, kõikvõimsa Keiserliku Audiitorina on samuti rabelemist vähe, mis tähendab, et võib keskenduda eraelule. Saati kui süda on murtud, murdjaks kaunis lesk Jekaterin Vorsoisson ehk siis samuti Vor.

Armunud lähenevad teineteisele ebalevalt ega julge astuda otsustavat sammu ja nii edasi... Ühesõnaga raamat on armastust täis ja seetõttu sarjas justkui vinklist väljas. Aga noh, ega alati peagi käima üleuniversumiline möll.

Paraku ei ole valitseva klassi elu nii leebelt voolav midagi. Kodusõda just ei puhke, kuid koduseid lahinguid ja intriige leidub piisavalt ning kogu selle segaduse kestel peavadki Miles ja Jekaterin, kellel käib kosilasi hordide kaupa, laveerima. See, kel mõistust piisavalt tuleb enamasti jamadest puhtalt välja ja kasutab teinekord kahtlase olukorra suisa enda kasuks ära. Ühesõnaga: lõpp on ilus, nagu alati.

Üllataval kombel läks „Kodune sõda”, sarja vist 14. raamat (järjekord on pisut segane, Eesti keeles on ilmunud 11 Barrayari saaga osa), publikule hästi peale, sest see nomineeriti suisa kolmele auhinnale – Hugole, Nebulale ja Locusele, kuigi ei võitnud neist ainsatki. Aga äramärkimine on iseenesest kõva sõna. Ju siis rahvas vajab teinekord ka pisut lugusid lembusest.

Nagu ikka, leiab pea igast raamatust mõne väärt mõtte, mis tasub väljakirjutamist ja eraldiseisvat produtseerimist. Nii seegi kord. Niisiis...

„Oma vanematele ei tasuta selle eest, mida nad sinu heaks teevad. See on võimatu. Selle, mille sa neile võlgu oled, annad sa oma lastele, kes annavad selle omakorda oma lastele. See on justkui vanematööga kaasnev kohustus. Ja kui lihaseid lapsi pole, jääb see võlaks kogu inimkonna ees. Või jumala ees, kui sul on jumal või kui sina oled jumalal.”

Ja veel...

„Maine on see, mida teised sinust teavad. Au on see, mida sa ise endast tead.”