RAAMATUBLOGI: Briti traditsionaalkrimka nagu Eesti sült või setu laul
Briti traditsiooniline krimiromaan peaks kuuluma üleilmsete kultuuripärandite nimekirja nagu Eesti sült või setu laul.
Sõltuvalt kirjanikust vahelduvad kuriteod, uurijad on erinevad – kord naine, kord mees, kord mõlemad – ent süžee ja lõpplahenduseni jõudmine jääb samaks. Ehk siis heal vanal Inglismaal või õigupoolest terves Briti impeeriumis tuleks kulude kokkuhoiuks kaotada krimieksperdid ja muud tehnilised töötajad, kes kuriteopaigalt sõrmejälgi võtavad, riidekiude otsivad või DNA ekspertiisi teevad. Sest neist pole vähimatki kasu. Tähtsad on kohalikke olusid tundvad detektiivid ja uurijad, kes, sukeldudes elanike omavahelistesse suhetesse ning minevikku, mõrvari lõpuks välja selgitavad.
Teiseks on mõistlik paigutada krimka tegevus saarele – antud sarja puhul Shetlandile, antud raamatu puhul väikesaarele Whalsayle. Sest esiteks paistavad mandrirahvale, keda raamatu ostjaist on enamus, saarlased juba ette kahtlased ning teiseks saab luua tumeda õhkkonna. Muide, britid ise tunnistavad, et just ekraanil paistab Ann Cleevesi loodud õhustik mõnusalt õõvastav välja, mistap BBC väntas valmis telesarja „Shetland”.
Ühe talu maadel toimunud väljakaevamiste käigus leitakse luud, millede vanuse määramisega läheb aega. Ent õige pea leitakse taluomanik, särtsakas vanadaam, surnuna. Arvatakse, et napsine saare elanik, meesterahvas, kelle perre sündis äsja laps, lasi daami maha kogemata, jäneseid küttides. Veidi aja pärast läheb teise ilma noor neidis – ta olla teinud enesetapu. Ehk siis esimese surma põhjustas ebaõnn ja teise nässus närvisüsteem.
Paraku ei ole asjad nii lihtsad ning politseiuurija Jimmy Perez ja tema abiline Sandy Wilson liiga lihtsatesse lahendustesse ei usu.
Shetlandil ja Whalsayl on pikk minevik, mis pole kaugeltki kaunis ja rahumeelne, vaid räpaste laikudega. Ning just minevikus tulebki tuhnima hakata – nagu briti traditsioonilises krimkas kombeks – sest mõrvade põhjusi, vähemalt sealmail, on vaid kaks: raha ja armastus.
Tõele au andes võib Cleevesist pikapeale asja saada. „Punased luud” näitab selget arengut. Nii tegelased kui jutustatud lugu on võrreldes esimeste Shetlandi raamatutega – „Ronkmust” ja „Valged ööd” – pisut tummisemad ja küpsemad. Igatahes on ta suutnud shetlandlikkuse väga hästi lugejateni tuua.
