Ilmselt sõltub see lugejast, millised tunded teda valdama hakkavad.

Vana ja lagunev üürimaja, kuhu on kogunenud elama kummaline seltskond, kes püsib pigem varjus. Colette pani pahadelt raha tuuri ja varjab end. Cher on lasi jalga lastekodust. Hossein on poliitiline põgenik. Vesta, elurõõmus pensionär, kes teab ja oskab kõike, minevikust ei räägi. Majaomanik on võigas tüüp, ülekaaluline ahne piiluja.

Ja siis on veel majas pervert, kes naisi tapab ja neid balsameerida üritab, kuid suurema eduta, ajades kanalisatsiooni inimrasva ja õhu vastikut haisu täis.

Ühesõnaga, paras oskarlutsulik tagahoov, kuid mitte nii masendav. Õigupoolest on nood inimesed kõik toredad – kui majaomanik ja mõrvar välja jätta – igaüks omamoodi kiiksuga. Ent elujõulised, saatusest suuremad.
Kui sul on mure, siis jaga seda. Tagahoovirahvas saabki kambaks ning lahendab ühiselt kõik probleemid.

Ning raamatu lõpp on ilus, võtab pisara silma.