RAAMATUBLOGI: Crassus Karvutu versus inspektormaigret’lik Adamsberg
Fred Vargas on tagasi, parimast peast ja omas mahlas! Nii võib hõisata pärast „Libahundi“ lugemist.
Eestlased said arheoloogi ja ajaloolase Vargasega tuttavaks head mitu aastat tagasi, kui ilmus suurepärane kolme evangelisti triloogia („Elus või surnud“, „Natuke edasi, paremat kätt“ ja „Ei mingit asu“). Olgu asjatundmatuile öeldud, et ajalooga on Vargase raamatuis mõõdukalt pistmist – prantslane on vinklist välja läinud ja kirjutab puhtakujulisi krimkasid. Kusjuures väärtkrimkasid.
Noid kolme evangelisti – Marc, Lucien ja Matthias – sai omal ajal tutvustatud nõnda: „Kolm friiki ajaloolast on nii kõrvuni ajalukku sukeldunud, et pole õiget ametit leiva teenimiseks, nad kolivad lagunenud majja Pariisi äärelinnas ning võtavad kaasüüriliseks pe***ekukkunud vana politseiniku (pe***ekukkunud on seltskonna hinnang iseendale) ja satuvad sündmuste keerisesse.“
Evangelistide triloogia, mis väärib kindlasti lugemist, sai kahjuks punkti ning kaks aastat tagasi ilmus eesti keeli Vargaselt „Kriidiringimees“, kus tegutseb inspektormaigret’lik komissar Jean-Baptiste Adamsberg.
Adamsbergi esimene stoori jättis kahetise mulje – hea, kuid mitte piisavalt, eba-vargaslik, kramplik ja pingutatud. Uurimine paljastas tõe – „Kriidiringimees“ oli prantslase esimene raamat, katsetus, ilmus neli aastat enne evangeliste, mis Vargasest Vargase tegid.
„Libahunt“ on teine tera, vargaslik. Lahedad natuurid, peen huumor, muule maailmale mõistetamatu prantsuse armastus… Krimilugu – kurjategija raalib välja üsna ruttu – pole kaugeltki peamine. Aga see õhustik, taust, tegelased…
Alpikülades murtakse lambaid. Kohalikud hundid, kes Itaaliast, nagu pagulased, üle mägede Prantsusmaale siirdunud, on kõigile teada. Tõsi, Crassus Karvutut, suurt hunti, pole viimasel ajal nähtud, äkki on ta kodustatud ja tapab? Või on tegu libahundiga, kellest räägitakse iidsetest aegadest saadik? Ja siis lööb keegi hambad lambakasvataja Suzanne Rosselini kõrri.
Tapetu poeg ja abiline, Soliman ja Vahimees, räägivad pehmeks veetleva muusiku ja torumehe (või õigemini torunaise) Camille’ – neil endil pole juhilube – ning trio siirdub mõrtsukat jälitama.
Aga Adamsberg? Tema on hundilool silma peal hoidnud ja tuleb kutse peale kolmikule appi. Saati on tal olnud suhe Camille’ga, kes elab koos võõramaalasest hundiuurijaga – ühesõnaga segane prantsuse armuvärk. Ning kui juba Adamsberg mängus on, pole mõrvaril pääsu.
„Libahunt“ korjas pärast ilmumist Prantsusmaal mitu väärt auhinda, ja õigusega.
