RAAMATUBLOGI: Eesti ajakirjanduse teest sotsialismist kapitalismi. Selgitavalt ja õigustavalt
Skandaalid meediamagnaadi, või oleks õigem endise meediamagnaadi elutööraamatu ümber plahvatasid enne, kui teos kaante vahelegi jõudis. Ja jätkusid. Eesti Meedia müüja ehk Mart Kadastik ja ostja Margus Linnamäe on teineteist kohtusse kaevanud.
Isekeskis on arutatud, palju Kadastiku stoori Eesti ajakirjandusest laiemat üldsust huvitab. Oleks see paberile pandud sama värvikalt ja ilukirjanduslikult, nagu Jeffrey Archeri „Neljas võim“, kus lüüakse valla üleilmsete meediamogulite Robert Mawelli ja Rupert Murdochi kisma, siis kindlasti. Sest ega Eesti Meedia ja Ekspress Grupi ehk Kadastiku ja Hans H. Luige võitlus polnud ühine jalutuskäik lilleaasal. Aga Kadastik otsustab minna meenutuste teed.
Neile, kes olnud keset Eesti ajakirjanduse uutmist ehk muutumist sotsialistlikust meediast kapitalistlikuks, on raamat kahtlemata kuldaväärt. On, mida meenutada ning üht-teist saab selgemaks, kuigi mitte liiga palju, sest üldiselt oli ajakirjandusrahval teada, mis toimub ja miks.
Kummaline, et Kadastik üritab tõmmata selget joont ühe ja teise korporatsiooni vahel, maalides Postimehe ja selle ümber oleva – mõistagi ka enda – lumivalgeks ning oponendi süsimustaks. Kordi ja kordi kõlab mõttekäik: oleks minagi ajanud äri nõnda, nagu Luik… Äri on äri, üks teeb nii, teine naa, kuid kokkuvõttes ikka nõnda, nagu endal kasulikum. Töötades Õhtulehes, millest üks pool kuulus ühele, teine teisele korporatsioonile, ei mäletanud küll, et Kadastik oleks võidelnud ennastsalgavalt lehe arengu eest. Vastupidi, takistas Õhtulehe veebi arengut kõigi jõududega, lämmatamaks konkurentsi.
Mis ehk kõige enam häirib, on pidevad õigustused ja vabandused, miks tehti nii, mitte naa. No tambiti kunagisi vabadusvõitlejaid, siis tambiti, ajad olid sellised. Mängiti siin-seal pisut rehepappi, siis mängiti – kõik mängisid.
Nagu kogenud ajakirjanik ikka, jätab Kadastik mõndagi rääkimata. Näiteks episood Eesti spordiajaloo piinlikuima artikliga, kui Kadastik käis Otepääl intervjueerimas positiivse dopinguproovi andnud Andrus Veerpalu. Kõik oli muidu kena – Kadastik selgitab, miks ja kuidas usutlus toimus, ent jätab mainimata, et dopingust polnud ses loos sõnagi. Lugeja, kes janunes sõnumit, sai teada, kuidas elavad Veerpalu kodutiigi pardid. Ükski tõsine lehemees pole nõus laskma end ära osta ja tegema intervjuud, kus asjast ei räägita.
Ühte võib küll öelda – (spordi)ajakirjanikul polnud mingit vahet, kas töötada ühe või teise moguli alluvuses, vabadust ja mõistlikku palka maksid mõlemad. Üks erinevus siiski on: Luike näeb rohkem ja ta tuleb ikka ligi ja küsib, et kuidas läheb.
Aga tegelikult on Kadastik kõva mees ikkagi, et meediagigandi püsti pani. Temata oleks Eesti ajakirjanduse maastik kindlasti kesisem ja laugem.
