Selleks, et Eestis toimuks suurejooneline collateral damage, peaksid pusletükid esmalt paika loksuma. Too ingliskeelne sõjaline termin kõlaks maakeeles: laastud lendavad. „See on see, kui kõrvalised inimesed surma saavad või midagi juhuslikult perse keeratakse,“ selgitab raamatus tegelane, kes läheb Peterburgi Eesti saatkonnatöötajatest pantvange vabastama.

Enne pantvangikriisi juhtub aga mõndagi. Venemaa president läheb teise ilma, ohjad võtab üle peaminister Zaitsev, kelle kukutab Tšetšeenia liider Islam Kadirkhanov.

Toimus Eestiski. Valitsusparteisid ähvardab valimiste eel kaotus ja võimule on tõusmas sotsiaaldemokraadid eesotsas naispeaministriga. Tsentristide legendaarne esimees Umbsaar on lahkunud ja parteid juhib europarlamendi saadik Ilona Segejevna Toompere. Värvilisi sokke kandev Eesti peaminister Seljas on progressipartei peastrateeg Rait Roosimaa hampelmann…

Ühesõnaga, poliitikuil tuleb mõelda, kuidas käitud Venemaaga – kas kuulutada välja üldmobilisatsioon või mitte – ja pidada samal ajal valimisvõitlust, mis meenutab kõrgetasemelist malepartiid.

Ning siis röövitakse saatkonnatöötajad. Ajal, kui Seljas ja president proua Kallaste alles mõtlevad, mida teha ja kuidas olla ning kas tasub pantvangistajatele maksta taas kümme miljonit eurot, ajab kamp Eestist pärit hallipassimehi piiri taga asja korda, vabastab röövitud.

Edasi ei kipuks raamatu sisu lahti seletama, sest põnevus peaks jääma. Teos on üles ehitatud ehteestlaslikult – alguses ei saa justkui vedama, tegevus toimub melanhoolse rahvatantsu rütmis, kuid lõpus läheb tõeliseks hopakkiks.

Eks igaüks võib välja mõelda oma stsenaariumi, mis saab Eestist, kui Venemaa hakkab lagunema, algab sisuliselt kodusõda ja Pihkva oblast eraldub, USA ei tea, kuidas ses olukorras käituda, siinsed parteid üritavad üksteist igal võimalusel üle mängida ning kõige tipuks röövitakse meie vastne peaminister. Sündmuste arengu võimalusi on palju, kuid raamatus esitatud versiooni ilmselt keegi kokku ei pane. Keerulise mängu tulemus: šahh ja matt!

Aga kõik ei ole nii lihtne. Ehk nagu raamatu lõpus üks tegelastest ütleb: „Sa võiksid ju teada… seda reliikvia värki… see ei ole lõpp. Kõik kestab edasi.“

Ootame kannatamatult raamatu järge.