RAAMATUBLOGI: Eesti vandenõuteooriad KAPO-st, peaministrist ja Liibanoni ratturitest

 (5)

RAAMATUBLOGI: Eesti vandenõuteooriad KAPO-st, peaministrist ja Liibanoni ratturitest
Punaste juustega tüdrukRepro

Tuomas Wirkkunen, „Punaste juustega tüdruk”, Kentaur, 288 lk.

Kevadel 2011 juhtus nii mõndagi – Liibanonis rööviti seitse Eesti ratturit ja kaks suud hiljem saadeti Osama Bin Laden teise ilma. Kas need sündmused olid teineteisega seotud?

Niinimetatud eksperimentaalajalugu, kus luuakse kõikvõimalikke vandenõuteooriaid, läheb rahvale ikka peale. Eriti kui see on kirjutatud lahedalt ja löövalt nii, et tekivad kahtlused – äkki tõesti?

Eksajakirjaniku Tuomas Wirkkuneni „Varjude riigi” triloogia esimene raamat on ilukirjandus. Ent, nagu autor eessõnas teatab, on tõepäraseid fakte 50 protsenti, aga millised, jääb lugeja otsustada.

Kas on tõde see, mida jutustab peategelane, KAPO kolmas mees, kes töötab peaministri alluvuses ja räägib endast nõnda: „Teemasid, mis kartsid päevavalgust, kogunes minu peaajusse aastate jooksul palju. Olin üle kümne aasta selle jama keskel elanud. Selle aja jooksul jõudsin isegi maailma ajaloo kulgu muuta ja poliitikat mõjutada. Olin valitsusi aidanud pukki panna ja valimistulemustega manipuleerinud. Kui siia juurde liita veel ebaseaduslikud pealtkuulamised, lindistamised, ärimeeste, kohtunike ja poliitikute šantažeerimised, siis tuli kokku üks väga räige kokteil paska, mida ei suuda keegi alla neelata.”

Samal teemal:

Või on tõde see, kuidas peaministri ja KAPO ühendatud jõupingutuste abil Villu Reiljan orki tõmmati. Või see, et jõustruktuurides on propagandaosakonnad, mis tegelevad uudistele suunavate kommentaaride kirjutamise ning peaministri vastaste mustamisega, tilgutades meediasse kallutatud infot.

Kas tõesti on juhtivad prokurörid peaministri keti otsas ja e-valimiste tulemustega saab üsna lihtsalt manipuleerida?

Kas on tõsi see, et röövitud Eesti jalgratturid sattusid räpase mängu keskmesse ja pääsesid napilt, kui nende eest maksti miljonitesse küündiv lunaraha?

Ja mida arvata sellest, kuidas Eesti president peaministriga lehma kauples: „„See puudutab minu isatalu,” märkis president ja liugles käega ümbritsevale keskkonnale. „Renoveerisin talu riigi toetusega. Planeerisime naisega turismitalu arendama hakata, kuid minu presidendiks saamise pärast on meie äriplaan edasi lükatud. Ma tahan garantiid, et kui minu ametiaeg läbi saab, siis ei üllata riik mind rahalise nõudega. Peaministri võim pole piiramatu, kuid sinul on suuremad võimalused teatud ametnikke suunata...!”

Peaminister vajus seljaga pehmesse tugitooli, tõstis käe põsele ja jäi mõttesse. Mida selle laia naeratust irvitava Miki Hiirega teha? Ei huvitanud teda kombed ega eetika. Kui tema hakkas millegi üle kauplema, siis jõuti alati kõikidesse sfääridesse ja iga teema puhul olid tal mängus isiklikud huvid. Riigi või rahva huvid olid teisejärgulised.”

Olgu selle presidendi ja peamisnistriga, nagu on. Fakt jääb faktiks ning pole vahet, kelle käsul Miki Hiirele kopsakas kingitus tehti. Ent raamat on tõhus ja hoogne. Sündmused, millest jutt, on tõepärased, ent kas kõik just täpselt nii toimus... Samas, nagu ütles Fox Mulder: tõde on kusagil olemas.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare