Anekdootide austajaid, kes lehesabadest nalja otsivad ja teinekord ka internetist lisa võtavad, pole lihtne meeldivalt üllatada, kõik kipub korduma. Eks ka ses raamatus leidub tuttavat, kuid kummalisel kombel tavapärasest vähem.

Rahvaste või rahvastest nalju lugedes saab õige palju teada. Näiteks et:

Ameeriklased on eelkõige harimatud ja seejärel rahamaiad, olles nõus müüma oma veendumused viieka või šokolaaditahvli eest.

Araablased on kas ülirikkad või lasevad end õhku.

Austraallased on kängurud. Ja vastupidi.

Beduiin on laulatatud kaameliga. Piltlikus mõttes.

Eestlased on… No ei taha halvasti öelda… Nad on lihtsalt eestlased.

Grusiinid on suursugused ja see, mis teistel rahvustel ripub, see Gruusia meestel seisab.

Iirlased on kas Murphyd või Paddyd ja järjepidevalt juua täis.

Indiaanlased on lihtne rahvas – kui naisel on vaja vabaneda kõõmast, võtab mees tal skalbi maha.

Inglased. Kõik lordid on Williamid, mehed džentelmenid ja naised daamid ning seda ka siis seda ka siis, kui nad su, va si**pea pe**e ja muudesse kohtadesse saadavad.

Juutidele on kogu maailm võlgu ja nad pole iial millegagi rahul – Eestist ei koli nad Iisraeli seepärast, et neil on siingi halb.

Korealased söövad ainult koeri.

Laplased ei karda külma, sest vere asemel on neil viin.

Lätlased pole idioodid vaid lätlased.

Mulgid on nagu juudid, ent neil on kõik hästi.

Paapuad söövad ainult inimesi.

Prantslased võrdub seks.

Rootslased on Svenssonid ja rikka mehe soomlased.

Soomlased on Pekkad ja vaese mehe rootslased.

Šotlased on teadagi… Miks sõnu raisata.

Texaslased omavad kõik revolvrit, mis on maailma suurim.

Tšuktšid ja blondiinid on vennad ja õed.

Venelased on jälle purjus, ja nii iga päev.