Esiteks väike selgitus: raamatut ei tõlgitud eesti keelest eesti keelde, vaid Arno Saare nime taha varjab itaallane. „Tallinna rong“ on komissar Marko Kurismaa sarja esimene raamat.

Ühisjoonte leidmine tuleb justkui iseenesest. Raamat stardib lihtsalt ja selgelt: Peterburgi – Tallinna rongist leitakse laip. Üsna samal moel algas ka legendaarse komissar Maigret’ võidukäik. Ka siis, George Simenoni 1931. aastal avaldatud esimeses teoses „Peeter Lätlane“, toimub hoobilt rongimõrv.

Iseenesest meenutab Saare lugu samuti mingil määral ja kaudselt Maigret’ saagasid, kuid selge see, et tase pole see. Ei saagi olla, sest Simenon kuulub vaieldamatult krimikirjanike esikümnesse, esikolmikussegi ehk.

Nagu ikka, võtad tundmatu autori raamatu kätte ettevaatlikult. Seekord ei üllatust ega pettumust – „Tallinna rong“ on loetav, kuid ei midagi erakordset, nagu arvata oligi.

Millegipärast üritavad välismaised kirjanikud näidata Ida-Euroopa riike märksa tuhmimalt, kui need tegelikult on. Nii seegi kord. Huvitav, kas sellega täidetakse piiritaguste lugejate ootust?

No ei sõida meil komissarid ega tegelikult keegi vanade Žigulitega ringi, nagu Kurismaa, ning ei ole Tallinn ja Eestimaa sedavõrd nukker ja tume. Ja kõik venelased ei joo liitrite kaupa viina. Raamatu tagakaanel olevas tutvustuses öeldakse õigesti – Saare kirjeldatud Eesti on ühtaegu tuttav kui ka võõras.

Ilmselt pistavad eestlased väljamaalastele tõesti endassetõmbunud ja tõrjuvad. Või me olemegi sellised, aga oleme harjunud? Ja eks meilgi ole pattu ja pahet – perevägivalda, salakaubandust, organiseeritud kuritegevust ja muud, mille keskel Kurismaa üritab korda luua.

Mõistagi selgub raamatu lõpus, kes ja miks jõuka Vene ärimehe rongis mõrvas Muide, just venelased etendavad raamatus pahasid, et siis säh sulle integreerumist. Ja sedagi võib öelda, et kuriteo põhjus on liiga suurejooneline – autor võinuks veidi tagasihoidlikumaks jääda.