RAAMATUBLOGI: Elukirjanik Remsu taaskord Eestimaa elust, seekord letaalselt lõppevast


RAAMATUBLOGI: Elukirjanik Remsu taaskord Eestimaa elust, seekord letaalselt lõppevast
TapjadRepro

Olev Remsu, „Tapjad”, Tänapäev, 204 lk.

Ju võtab Olev Remsu ideid ja tegelasi raamatusse raiumiseks elust enesest, aga kui ei võta, siis vähemalt kirjutab elust enesest.

Ilmselt need, kes tudeerinud Tartu Riiklikus Ülikoolis ehk siis hallil nõukogude ajal (mis tegelikult ei olnud nii hall ühti, kui lugeda), tunnevad, kes on raamatus kes. Ju mõnd kirjeldatud sündmustki. Mittetartlasele – kõrgemaid õppeasutusi on mõnes teiseski Eestimaa linnas, kus õppida – jääb lugu võõramaks, ent selle väärtus ei kahane.

Kuna tänapäeval on krimiromaani mõiste nõnda laialivalguv (igavene küsimus: kas Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus” on krimka või mitte?), siis võib „Tapjad” liigitada reaalelu krimilooks.

Pisut täpsem määratlus võiks olla: eluromaan, mis lõpeb mõne tegelase jaoks letaalselt. Kõik see, mis kirjas, on tegelikult toimunud kordi ja kordi igas Maarjamaa paigus, ainult et pisut erinevate nüanssidega.

Igaüks valib oma tee, mõni ise, mõnd suunavad head (või nende meeles head, tegelikult „head”) soovivad, teist seevastu väikekodanlikud vanemad, kel on mõjuvõimu (kui nõukogude ajal sai määravaks positsioon parteilises hierarhias, siis tänapäeval on võim lisaks ka rahal). Iga tee viib kuhugi – mõni tippu, mõni tupikusse, kusjuures tupik võib olla ka tipus.

Ühesõnaga, ülikooli Eesti filoloogia teaduskonda satub kamp karvaseid ja sulelisi, enamasti mõistagi õrnemast soost, ja nende eluvanker jätkab täistuuridega liikumist kateedrites, raamatukogudes, ühikates ja kolhoosi kartulipõllul. Nagu ikka, hüppab vankrile mõni vastassugupoole esindaja, kes lühemaks, kes pikemaks ajaks, kes saab kaaslaseks „mister õige”, kes „mister vale”.

Samal teemal:

Ülikool läbi, hargnetakse – ühed kõrgematesse sfääridesse, teised pisut madalamale, ühtedel läheb elu õnneks, teistel mitte nii väga.

Niisiis jutustab Remsu talle omases kaunis ja värvikas keeles, peene huumori ja irooniaga ja inimlikkusega täiesti tavalist Eesti elu, mida on elatud tuhandeid kordi ja elatakse veel. Pealtnäha ei midagi erilist, aga kui loed, siis naudid täiega.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare