RAAMATUBLOGI: Ettevaatust, Sandhamni saarel mõrvatakse!
Kes lugesid Viveca Steni esimest, mullu eesti keeles ilmunud raamatud „Vaga vesi“, soetasid ilmselt nüüd ka teise.
Mitte et Sten ja tema loodud kriminaalinspektor Thomas Andersson ja jurist Nora Linde oleks midagi erakordset, aga lood neist on, kuidas nüüd öelda… kepsaksad. Ehk tempokad. Paras suvelugemine.
Eelmisest teosest kirjutades sai öeldud, et Sten kirjutab pigem briti kui Põhjamaade stiilis – ta ei lahka jõuliselt sotsiaalseid probleeme, vaid toimub lihtne kuriteo uurimine.
Seekord lastrakse Sandhamni saarel (see on ohtlik paik, nagu Midsomer Inglismaal, kus kuritegude – vähemalt kirjanduslike – protsent on tavapärasest oluliselt kõrgem) maha kuulus ja edukas advokaat, kes on ühtlasi kuningliku jahtklubi aseesimees. Lastakse maha tema tipphetkel, kui mees alustab uuel ja uhkel purjekal regatti.
Selleks, et leida mõrvar, tuleb politseinikel tungida rikaste ja ilusate maailma, kuid ega lihtrahvast kõrvale jäeta. Oma elu peavad avama kõik.
„Suletud ringi“ lugedes hakkad leidma paralleele Camilla Läckbergi stooridega, kuid nii „Õnne 13“ Steni raamatud siiski pole. Kuigi jah, eks politseinikelgi ole eraelu, oma rõõmud ja mured ja armastus ja vihkamine, mida autor vahendab. Eks elad headelegi tegelastele kaasa ja vaatad, kuis neil elus läheb ja kuidas nad oma probleemidega hakkama saavad.
Kui muu kõrvale jätta siis mõrva uurimine on kenasti üles ehitatud. Autor suunab lugejaid osavalt kõrvalteele, kuid ise jõuab vaikselt ja aeglaselt lõpplahendusele üha lähemale. Kui pisut norida, siis reeglite järgi – lugejal peab olema samasugune info kui uurijail – mäng ei käi, aga pole hullu. Tähtis on hea tekst ja põnev lugu.
