RAAMATUBLOGI: Filosoofist detektiivi dilemma - andestada või karistada
Üle pika aja saab taas eesti keeli lugeda Alexander McCall Smithi kõrgkultuurset krimiromaani, kus kuritegu lahendab malbe daam, filosoof ja rakenduseetika ajakirja toimetaja.
Pea kümnend on möödas sellest, kui siinmail ilmus neli raamatut McCall Smithi legendaarseimast sarjast „Esimene daamide detektiiviagentuur“. Kõik põrgulikult head – suurepäraselt kirjutatud ja sügava sisuga –, ületades tavakrimka piiri, kaldudes pigem väärtkirjanduse poole.
Daamide agentuuri peategelane proua Ramotswe Botswana pealinnast aitab lihtsaid inimesi üle eluraskuste ja toob lugejateni Aafrika meelelaadi ja elutõed. Kahjuks on meil jäädud pidama neljal proua Ramotswe raamatul, tõlkimata on tosin.
Hea seegi, et pakutakse McCall Smithi teist sarja, Isabel Dalhousie juhtumeid. Või vähemalt üht raamatut sarjast. Esialgu.
Selle, nagu paljude teiste McCall Smithi raamatute tegevus toimub tema kodulinnas Edinburghis. Kui neljakümnendates filosoof, pühapäevase filosoofiaklubi vedaja, kes kaardistab inimkäitumise keerukusi, näeb kontserdi vaheajal rõdult alla kukkumas üht noormeest, tahab ta teada, miks nii juhtus? Kas tegu oli õnnetuse või kuriteoga? Tal oleks justkui moraalne kohustus ligimeste ees tõde ilmavalgele tuua.
Loomulikult ei uuri Isabel Dalhousie juhtunut, luup käes, vaid inimestega juttu vestes ja neid nii-öelda lahti muukides. Samal ajal proovib ta vastust leida filosoofilistele küsimustele, kas valetamine on patt ja mis on õigupoolest silmakirjalikkus.
Kõige muu kõrval proovib Dalhousie vennatütart ja tema endist kallimat taas kokku viia, arutledes, milline peaks olema mees, et naistele meeldida. Ning rakenduseetika ajakiri vajab samuti toimetamist, klaver mängimist, gurmeetoit söömist, tee joomist, ristsõnad lahendamist ja maalid ostmist – kõik need tegevused kuuluvad Dalhousie ellu.
Dalhousie näikse olevat proua Ramotswe vastand. Tõsi, mõlemad on moraalsed ja südamlikud ning näevad kokkuvõttes maailma sarnasel moel, siis proua Ramotswe kasutab talupojaloogikat ning elutarkust, Dalhousie aga proovib tõeni jõuda filosoofiliste arutluskäikude abil.
Kui ühel hetkel peab Dalhousie otsustama, kas andestada või karistada, seisab ta keerulisel teelahkmel.
„Filosoofid maadlevad oma töös just sedasorti probleemidega, mõtiskles Isabel. „Andestamine on filosoofide seas populaarne teema, ja karistamine samuti. Me ei vaja karistusi mitte sellepärast, et see paneks meid end paremini tundma – sest lõppkokkuvõttes ei pane -, vaid seepärast, et nii kehtestatakse moraalne tasakaal: sellega teadvustatakse eksimust, hoitakse alal tunnet, et maailm on õiglane.“
