Lääne maailmale võib tunduda kummaline, kuid ameerika unelm pole mõeldud kõigile. Kord kohtuvad hämarduvas Lahore’i linna teemaja veeres kaks võõrast. Neist üht, paksu habemega pakistanlast Changezt, valdab vastupandamatu soov pihtida oma fundamentalistike seisukohtade tekkimise lugu.

Tal oli kõik, mida üks ameeriklane ihata oskab. Haridus Princetonis…

„Meile õpetati, kuidas tunda ära teise inimese mõttelaadi, võtta üle tema eesmärgid ja kasutada ära soovitud tulemuse saavutamiseks. Õppimine Princetonis oli kinnitus süstemaatilisele pragmatismile – nimetagem seda professionaalsuseks, millele tugineb teie riigi edu nii paljudes valdkondades.“

…unelmate töökoht…

„Maksimaalne tulu oli maksiim, mille juurde me ikka ja jälle tagasi pöördusime. Seejärel sihikindel pühendumine eesmärgi saavutamisele… Kõik, kes me tulime eliitkoolidest olime küll mitmekesised, kuid samas rabavalt sarnased, et pügatud peaga ja lahinguvorm seljas oleksime olnud peaaegu eristamatud.“

…suhe rikka ja targa New Yorgi kaunitariga…

Changez fikseerib igal sammul sotsiaalse mõjukuse ilminguid, sotsiaalmajandusliku staatuse ameerikalikku mõõtu, olgu selleks näitsiku eluaseme asukoht võrreldes tema enda Pakistani elukoha piirkonna mõjukusega. Või fikseerib uksehoidja vaenuliku pilgu, kes välisuksel teda kui alama rassi tumedanahalist esindajat seirab.

Neiu vanematel külas olles tuleb tunnetada nördimust ameerikalikust üleolekust, kui äi teatab:

„Mulle meeldivad pakistanlased. Aga eliit on selle paiga korralikult paljaks koorinud, õigus? Teil on seal tõsiseid probleeme fundamentalismiga.“

„Ta polnud öelnud midagi vaieldavat: tõepoolest, tema sõnavõtt oli kokkuvõte suurest hulgast faktidest, sarnanedes paljuski esikülje lühiuudistega Wall Street Journalis. See tüüpiline üleolev ameerikalik allhoovus. Üksnes viisakus sundis mind oma vastust piirama sõnadega: jah, meil on tõesti probleeme, härra, aga seal elab minu perekond ja ma kinnitan teile, et asjad pole nii hullud kui teile tundub.“

…ja siis…

„Vaatasin üksisilmi, kuidas üks ja seejärel teine New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktorn kokku varises. Ja siis ma naeratasin. Ja, põlastusväärsel kombel, nagu see võib kõlada, oli minu esimene reaktsioon märgatav rahulolu. Kuid palun uskuge mind, ma ei ole sotsiopaat, ma ei ole tundetu teiste inimeste kannatuste suhtes. Kuid tol hetkel polnud mõtted rünnaku ohvrite juures. Ei, mind haaras toimuva sümbolism, fakt, et keegi oli Ameerika nõnda silmanähtavalt põlvili surunud. Kas teie ei tunne rõõm mingitest videoklippidest, kus Ameerika relvad teevad vaenlase pihuks ja põrmuks?

Ma olin Ameerika ülikooli toode, ma teenisin külluslikku Ameerika palka, ma olin armunud Ameerika naisesse. Miks siis osake minust ihkas näha Ameerikat haiget saamas?“

…ning lõpuks…

Changezi kaheliolek süveneb, võiks öelda, et ta hinges on lepitamatud poolused, kuristik, millega ta ei suuda enam suurfirmas töötada, sest ei keskendu enam tööle. Ta läheb tagasi Pakistani ülikooli finantsloengute õppejõuks hakkab veenma üliõpilasi esinema demonstratsioonidel suurema sõltumatuse saavutamise nimel, mida hakatakse meedias kajastama kui Ameerika-vastaseid.

„Ma võin kinnitada, et olen vägivallatuse pooldaja-verevalamine on minu jaoks vastumeelne, väljaarvatud enesekaitseks. Ja kui laialt ma määratlen enesekaitset, küsite? Üldse mitte laialt! Ma ei ole mõrtsukate liitlane, ma olen tavaline ülikooli õppejõud, ei midagi rohkemat ega vähemat.
Kui tuli rahvusvaheline teleuudistekanal, teatasin neile muuhulgas, et mitte ükski riik peale Ameerika ei külva nii kergekäeliselt surma teiste riikide elanike seas ega hirmuta nii paljusid sellest nõnda kaugel elavaid inimesi. Olin seda teemat kommenteerides vahest jõulisem, kui algul kavandasin. Hiljem kamraadid hoiatasid mind: Ameerika võib reageerida minu mõõdutundetule repliikidele, saates agendi mind hirmutama või midagi hullemat tegema.“