RAAMATUBLOGI: Harry Hole maailm, kus kurjus ja armastus käivad käsikäes


RAAMATUBLOGI: Harry Hole maailm, kus kurjus ja armastus käivad käsikäes
Janu.Repro

Jo Nesbø, „Janu”, tõlkinud Kadri Rood, Varrak, 512 lk.

Tuleb vist tõdeda, et Jo Nesbø on käesoleva aja parim krimikirjanik. Jah, üksikuid raamatuid arvestades võib mõni temaga konkureerida, ent kokkuvõttes... Harry Hole sari – „Janu” on 11. osa – näikse püsivat tervikuna esikohal, eriti kui Lars Kepler taas pausi peab (kuigi uus Joona Linna raamat on tulekul).

Mõistagi on Hole lood reaalsusest üsna kaugel ega lahka sotsiaalseid probleeme, vaid kirjeldavad ühe mehe võitlust kurjuse ja iseendaga, kusjuures esimest on lihtsam alistada. Kui Holelt küsiti, miks ta ei taha lapsi, vastas mees ausalt: mulle pole saatuse poolt antud õnnegeeni, küll aga alkohooliku geen ja ma leian, et poleks õige seda paketti järeltulijale edasi anda.

Hole on sõlminud enesega teatud määral rahu, mille ilminguks toimub hommikuti midagi erakordset – rahuloluärkamine, nagu mees seda tituleerib. Ta annab politseiakadeemias loenguid, kus õpib ka tema kasupoeg Oleg ning elab Rakeliga õndsuses. Ei mingit pinget ega košmaare, ainult igavese legendi staatus, millega Oslo kriminaalpolitseis kõiki võrreldakse: kui noor, enesekindel ja kartmatu Anders Wyller seltskonnaga liitub, palutakse jumalat, et ta poleks järjekordne Harry Hole wannabe.

Ent samal ajal Oslos juhtub – leitakse mõrvatud naisi, kaelal hambajäljed ja osa verd kadunud. Kas tõesti on tegutsemas vampirist? Seega ei jää muud üle, kui Hole appi kutsuda, sest, nagu peagi selgub, on tal mõrvariga oma sotid klattida. Et siis personaalne vastasseis mehega minevikust, Valentin Gjertseniga, kes tegutses romaanis „Politsei”.

Samal teemal:

Taaskord pannakse kokku eritiim ning algab jaht, mis viib lugeja Nesbø kõhedasse ja mingil määral haiglasesse maailma, kus kurjus ja armastus käivad käsikäes ning ebaõiglust – no miks on vaja teise ilma saata mitu toredat inimest, mis sest, et kirjanduslikult – on rohkem kui õiglust.

Nesbø lükkab latti, millest ta ise peab üle saama, iga raamatuga aina kõrgemale. Ta ei loo lihtsaid kuritegusid, kus ülemteener mõrvab vanaproua tühise rahanatukese pärast, vaid väärastab inimvaimu viimaste piirideni ja loob üha võikamaid psühholoogilisi ebardeid, kes, paraku, eksisteerivad ka tegelikkuses. Seekord siis kliiniline vampirism ehk Renfieldi sündroom.

Aga ikkagi on Hole see, kes raamatus domineerib ja kellele kaasa elada. Maksimalist vahendeid valimata, eesmärk pühendab abinõu, ent samas küünik, kes unustab aeg-ajalt, et laiendab oma põhimõtteid ka ümbritsevale, mistõttu kannatavad need, kes ei peaks. Ja siis saabub hingevalu, mida enam enesetapjaliku alkoholipruulimisega leevendada ei saa, sest eluspüsimiseks tuleb olla karske. Või saab? Naasta minevikku, mil viskipudel või kaks ei andnud rahu, aga aitas unustada?

Niisiis 500+ lehekülge suurepärast Nesbøt, mida ei tasu janusena neelata, vaid nautida rahulikult.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare