Ainult et siinsete Hiina restoranide valikud on masendavalt ühekülgsed ja road võrreldes originaalidega pehmelt öeldes lahjad ja maitsetud. Kes Hiinas käinud, see teab. Meil pole teravust ega maitsenüansse ollagi. Võtame pakutava autentse pähe vastu ega tee teist nägugi. Kurb.

Lahendus, samas, on lihtne – toit ise valmis teha. Tõsi, kas siin on probleeme, sest õigeid produkte pole alati saadaval, kui üldse. Marketite letid on masendavalt mannetud, eripoodidest valdava osa vajalikku siiski leiab.

Kui kõik ingridiendid on koos ja lõpuks kokku keedetud-frititud-praetud, siis teinekord on tulemus tõesti suurepärane, teinekord aga mitte, sest mingeid nüansse ei tea ja millegagi on puusse pandud. Eks ta ole algaja asi. Ent mõni roog on tõesti nii hea, et paneb eestimaistele „hiinakatele“ selgelt ära.

Raamatust. Iga Hiina toidu fännil tasub see endale soetada. Kes juba ise vaaritab, leiab sellest kamalutäie retsepte, mida kindlasti proovida. Lisaks saab pisut õpetust kastmete ja muude vääramatult vajaminevate ainete, pannide, nugade, valmistamisviiside ning võtete kohta. Ehk siis aabits, kui nii võib öelda.

Seega kulub raamat marjaks neile, kes alles plaanivad Hiina roogi valmistama hakata. Tasub proovida, asi pole sugugi keeruline, kuid tulemus – kui kõik täkke läheb – suupärane.

Ühte ei oska öelda enne, kui roaks vaaritatud – kuivõrd täpne on raamatu retseptide vürtsikus. Igatahes Eesti sotsiaalmeedias ja portaalides ringlevates õpetustes on Hiina toidud millegipärast liiga lahjaks tehtud. Kui tahad suud õigel moel õhkama saada, tuleb pakutud retseptis küüslaugu, tšilli, oakastme ja muu terava kogust oluliselt suurendada. Aga noh, selle timmib üsna ruttu välja.