RAAMATUBLOGI: Ida-Saksamaa õud käib ikka veel Euroopat kummitamas
Taani ekspolitseinik Thomas Ravnsholdt ehk Ronk ei saa siin ilmas rahu ega rõõmu. Ent kui kirjanik sunnib teda tegema seda, mida ta ei taha, näiteks otsima kadunud mehi, pole midagi parata.
Taanlased on ilmselgelt malli võtnud põhjamaisest kaamoskrimkast ning kujutavad oma uurijad-politseinike samuti masendunud ja probleemide käes vaevlevate tüüpidena. Asjatundjad ongi tõmmanud paralleeli Ronga ja Jussi Adler-Olseni loodud Carl Mørcki vahele – kumbki pole just eluterve, rõõmus ja rõõsa ning paneb kahtlemata ema südame kipitama.
Mørck naasis pärast äraolekut politseisse, siis Ronk seisab ikka pärast armastatud abikaasa jõhkrat mõrva eemal, elab purjekal, kuukab ohtralt õlut ning armastab koer Møffet, kes peremehest suurt ei erine ja kel on seedimisprobleemid.
Ajal, mil Ronk elab oma elu, kui mõttetut eksistentsi nõnda saab nimetada, juhtub maailmas mõndagi. Näiteks paneb üksildane raamatupidaja firmast tuuri hulga raha ning kaob teadmata suunas. Tema õde suudab lõpuks Ronga tööle ehk kadunud venda otsima meelitada.
Autor ei piirdu raamatus ühe looga, vaid jutustab teisegi – Ida-Saksamaa viimastest päevadest ja sealse salaluure Stasi õudustest, mis kestavad, või õigemini kestsid tänini.
Kahtlemata on demokraatlikes riikides kasvanuil õõvastav ja mõistusevastane lugeda totalitaarse ühiskonna meetoditest rahva meelsuse kujundamisel. Eks meiega hakka tasapisi unustama KGB kuritegusid, seega on meenutused teretulnud. Muidu hakkamegi arvama, et maailm on kaunis ja turvaline paik igavesti.
Seda, kas Ronk kadunud mehe – elavalt või surnult – leiab, pole vist vaja rääkida. Ta oli hea politseinik, väidetavalt Taani üks parimaid.
„Kadunud“ on sarja teine raamat, esimene, „Rööpalt maas“ ilmus eesti keeli tunamullu.
