Kui Agatha Christie raamatuis ilmub laip rambivalgele pigem varem kui hiljem, siis Nolli puhul pole selge, kas see üleüldse ilmub. Tavaliselt ilmub, aga äkitselt, justkui tühjast.

Esmalt tuleb lava ja tegelased paigase seada. Nelly, üksikema, on suurepärane kokk, mistap asutab ta kodusöökla, kuhu lõunati koguneb värvikas seltskond – maal pesitsev meremees, kehalise õpetaja, kindlustusagent, veetlev elektrik… Road on suu- ja suurepärased – kahju, et raamatu lõpus retsepte pole – sööjad nagu üks perekond ning too elektrik väärib perenaiselt teist ja kolmandatki pilku.

Pealtnäha võib elus kõik ilus olla, kui pinna all käärib. Kena elektrik, paraku, pole vaba. Ent tema hõivajal on maapähkliallergia… Nojah, teinekord asjad lihtsalt juhtuvad, pole midagi teha. Saad sa siis öelda, et keegi juhtumistele tahtlikult kaasa aitas… Mine võta kinni.
Ja kui perenaise ellu ilmub soovimatu külaline minevikust, siis…

Tegelikult arvasid juba iidsed hiinlased, et teinekord ei tasu väga tõmblema hakata,. Vaid tasub võtta istet jõe kaldal ning oodata, kuni vaenlase laip sinust mööda ujub.

Seega: igale probleemine on siinilmas lahendus.