RAAMATUBLOGI: Inimesed kui nupud malemängus, mõeldud ohverdamiseks
Kena, et kultusraamatuid ikka ja jälle trükki saadetakse, et uuedki põlvkonnad kogeksid suurepäraseid lugemiselamusi.
„Spioon, kes pääses külma käest” on spioonikirjanduse suurkuju ja aegade vaieldamatult parima, John le Carre tähtteos, ilmunud 1963. aastal. Mis näitab, et klassika kestab igavesti.
Eelnevalt oli le Carre kirjutanud kaks romaani, kus ta pani aluse legendaarsele erruläinud spioonile George Smileyle, kes põikab läbi ka sellest raamatust.
Pole kirjas, millisel aastal tegevus toimub, ent kõigi eelduste järgi 1962. Berliini müür on püsti saanud ja kuulus topeltspioon Heinz Welfe äsja paljastatud ning antud Lääne-Saksamaal kohtu alla – need on toonased reaalsed sündmused. Ehk siis käib tuline külm sõda. Maailm on lõhestunud ning mõlemad osapooled luuravad teineteise järgi kõigi vahendite ja võimalustega. Mõistagi, sest on suur hirm järjekordse üleilmse tapatalgu ees, mis võiks sõltuvalt võitjast hävitada kas kapitalismi või sotsialismi.
Kaks vastaspoolt, kaks salaluuret – Ida-Saksamaa Abteilung ja Suurbritannia MI5, Tsirkus. Seni on Abteilung suures võiduseisus, paljastanud Berliinis pea kõik spioonid, kes olid väärt mõnd krossi. Operatsioonide ülem Hans-Dieter Mundt on lääne puhtalt üle mänginud.
Mundti vastane, Lääne-Berliini luurejuht Alec Leamas saadetakse pangandusosakonda, kus algab allakäik – pits siin, pudel seal ja kui alkohol mehest võitu saab, pole tal Tsirkuses kohta. Kibestunud Leamas saadetakse erru, ta saab väikest pensioni, on sunnitud tööbörsile minema ning maandub lõpuks raamatukokku leiba teenima. Ent see pole veel tipp. Ühel halval päeval otsustab Leamas poes märatsema hakata ning susatakse kolmeks kuuks vangi.
Nüüd on malelaud valmis ja partii algab.
Just nii, malemäng, kus lihtinimesed on pelgalt nupud valitsuste käes ning neid võib südamerahus võidu nimel ohverdada.
Le Carre, kes töötas ka ise Briti salaluures, on loonud spioonide elust, tööst ja armastusest kena pildi, mis vähemalt tundub realistlik. Ent just seetõttu sai „Spioon, kes pääses...” omal ajal parasjagu kriitikat. Kas tõesti on spiooni- (loe: poliit-) mängud sedavõrd küünilised ja brutaalsed? Ning kas tegelaste moraalsed valikud olid õiged ja kui mitte, siis kas oli vaja neid tiražeerida.
On moraaliga, kuid on, „Spioon, kes pääses...” kuulub maailma kirjanduse tähtteoste hulka ja mitmel puhul figureerib kõigi aegade parimate romaanide edetabelites, mõnel puhul suisa esikümnes. Õige! Kui koostada nimekiri raamatuist, mida peaks elu jooksul lugema, pääseks sinna just see le Carre teos. Aga kui raamat läbi, tuleks võtta ette suurmeistri ülejäänud looming.
