Venemaa. Oligarhid on ärastanud riigi, korruptsioon õilmitseb, rahvas elab vaesuses ja hirmus. Ent siis saabub õnn ja õitseng. Võimule pääseb Rahva Usalduse Valitsus, kes loob Sotsiaalse Julgeoleku Agentuuri, mille töötajad – väljapraakijad – asuvad kõrvaldama kahjulikke elemente: ärimehi, altkäemaksuvõitjaid, kriminaale, narkomaane… Aga mõistagi ka puuetega inimesi, sest kui juba ideaalühiskond, siis ideaalühiskond.

Väljapraakimine, muide, on tõuaretuse termin - need loomad, kes pole piisavalt tõupuhtad, likvideeritakse parema oleviku ja tuleviku nimel.

Ühesõnaga, tulevikus toetub Venemaa, nagu raamatu peategelane, legendaarne väljapraakija Pavel Gussev selgitab, kolmele vaalale: „Maksumaksjate absoluutsele aususele – üks. Varimajanduse puudumisele – kaks. Ja printsiibile „Mittevenelastelt ei osteta“ – kolm. Muidugi mitte selles mõttes, et kokakoolat me enam ei joo, vaid selles, et türklased meil Kremlit ei remondi ja kilid suvilaid ei ehita.“

Iseenesest ei näikse väljapraakimise süsteemis olevat midagi halba – tahad elada vabana (väiksemate seaduserikkumiste eest on esmalt hoiatus ja siis vangilaager, suuremad patud tähendavad lõplikku likvideerimist ühiskonnast), ole seadusekuulekas. Ent süsteem ei tööta.

Inimene on juba kord ekslik, seda esiteks.

Oleme näinud, kuidas kallid kaasmaalased naabreid küüditamisnimekirjadesse kandsid, lihtsalt niisama, kiusu pärast, seda teiseks.

Kõiki pole võimalik ühetaoliseks muuta, seda kolmandaks. Osa neist, kes tahavad hallist massist erineda, saavad väljapraakijad, aga mis on nendega, kes ei saa?

Kui välja tuleb praakida ka vaimsete vigadega inimesed, siis kes ütleb, millised on vaimsed vead, seda neljandaks.

Samas ei tasu inimkonda ka süüdistada selles, et ihaldatakse ideaalühiskonda, kus puuduks kurjus. Ainult et see pole võimalik. Saksamaa üritati, nõukogude Venemaal samuti…

Igatahes on huvitav lugeda, mida kõva käe poliitika kaasa toob ja loota, et ükski riigijuht seda raamatut piiblina ei võta.