Kirjastusel Eesti Raamat on oskus leida maailma riiulinurkadest pealtnäha ilmetuid, tundmatute autorite kirjutet teoseid, mis on tegelikult pärlid. Nii ka seekord. Isegi internetiavarustest ei leia Luc Bossi ja Isabelle Polini kohta suurt midagi. Esimene neist on kirjanik, stsenarist ja filmiprodutsent, teine töötas farmaatsialaboris enne, kui sule pihku võttis. Üheskoos otsustati luua psühholoogiline krimiromaan. Ja saadi hakkama.

Algus on kui suvine aas päikesepaistel – Clara, kunstitudeng elab õnnelikult koos kümme aastat vanema neuroloogiga. Eksistents on kui lill. Kuni neiu saab sedelikese sõnumiga: „Ma leidsin sind“ ning tema koer saadetakse jõhkralt teise ilma.

Selgub – elukaaslane on sunnitud suu lahti tegema – et Clara tegelikud mälestused kustutati, sest minevikus mõrvati tema isa ning mõrvar hoidis noort neidu ennast aastat vangis. Nüüd on kuri taas liikvel.

Ent kõik pole siiski nii ilmselge. Kes on mõrvar? Äkki Clara ise? Tema elukaaslane? Kandidaate on teisigi. Paraku ei saa krimkat liiga palju tutvustada, kuid üks on selge – meie vaim on õrn, sellega annab mängida.