RAAMATUBLOGI: Järelveetava märkmeid ehk mida teha koerarasvaga
Järelveetava kaasa – nii nimetab end Brigid Keenan, suursaadiku naine – elu ja seikluste teine osa keskendub ehk liiga palju eraelule, ent avab ometi diplomaaditöö tagamaid. Ning kuna autor pole suursaadik, vaid kõigest tema proua, ei pea ta olema ka poliitkorrektne.
Autor ise paigutaks oma kirjutised – esimene osa ilmus pealkirja all „Diplomaatiline pagas“ – kaupluses reisiraamatute riiulile. Ta polevat küll pedaalinud jalgrattal läbi Aasia, vaid reisinud kõiki mugavusi nautides, kuid läbitud riikidest teab rohkem, kui turist. Näiteks oskab Keenan öelda, kust Kasahstanis saab osta koerarasva ja milleks seda tarvitatakse.
Õigupoolest peaks Keenanile omistama reisimise suurmeistri tiitli, sest väiksena vedasid vanemad teda Indias ühest sõjaväebaasist teise ning pärast lühikest töötamist ajakirjanikuna otsustas ta abielluda diplomaadiga ning sai taaskord järelveetavaks.
Kui vähegi võimalust, soovitaks lugeda ka Keenani esimest raamatut, kus räägitakse ehk rohkem elust eurooplase jaoks kummalistes riikides – Nepalis, Süürias, Gambias, Trinidadis. Jätkuraamatus on palju Brüsselit ja Londonit, ent piisavalt muudki – Taid, Sri Lankat, Iisraeli, Aserbaidžaani...
Meeldiva huumoriga vürtsitatud tekst läheb puhuti kurjaks, kui Keenan märkab ebainimlikkust. Tea, kuidas juudid temasse suhtuvat, kuid Iisrael, õigemini Palestiina alad, tekitasid Keenanis õõvastust.
„Hebron oli meile kõigile kohutav ehmatus. Vanasti Läänekalda kõige elavam linn, kus elab 160 000 palestiinlast ja kus oli enne hiiglasuur, kogu ümbruskonda varustav turg, on nüüd paras kummituslinn. Siin on ainult 500 Iisraeli asunikku, ent neid on kaitsmas 2000 sõdurit. Turg on suletud, poed on suletud, teed on palestiinlastele enamasti suletud ja majakatustel seisavad
Iisraeli sõdurid, kes püssiga alla sinu peale sihivad.
Keegi meist ei olnud midagi Hebroni-taolist kogenud ning meid haaras päeva jooksul üha süvenev tülgastus ja ebamugavus, sest olime tunnistajaks, kuidas üht rahvast sihilikult alandati.“
Aga enamasti on autor positiivne… niivõrd kuivõrd.
„Ma nautisin meie ühiseid trette Rohelisele turule toitu ostma, olgugi, et lihaosakonda valitses tülgastav hobuselihalett (kollaste pekiklimpidega hobuselihast vorst on Kasahstani tähtsaim hõrgutis).
Ühel päeval turul ringi vaadates märkasin riiulit mitmes suuruses moosipurkidega, millel silte peal ei olnud, mis olid aga täis mingit kleepjat valget ainet. Küsisin Ninalt, kes oli vahepeal natule inglise keelt õppinud, et mis see küll olla võiks.
