RAAMATUBLOGI: Jõhkralt realistlik teekond kuritegevuse lätetele
Nii kurb, kui see ka pole, paneb „Kolm minutit“ punkti Rootsi kirjanike superduo ühisele loomingule, sest Börge Helleström lahkus tänavu taevastele kirjandusmaastikele (hoidku Paradiis alt, sest kui seal midagi räpast toimub, tiritakse see nüüd avalikkuse ette). Ent punkt on võimas.
Lugeja on harjunud krimiraamatuid võtma kui fiktsiooni. Kõik, mis kirjas, põhineb autori kujutlusvõimel, tegelikus elus seda ei eksisteeri. Agatha Christiel jah, ja veel paljudel on nii, ent Roslund ja Hellström ammutavad (või kahjuks ammutasid) inspiratsiooni reaalsusest.
Nende „Hoiukapp 21“ on kirja pandud Ida-Euroopast ja Baltikumist Rootsi meelitatud ja prostitutsioonile sunnitud naiste juttude põhjal. „Tunnelitüdruk“ – samuti ülimalt jõuline raamat – kirjeldab Stockholmi maa-alust rahvast ning selleks intervjueeris duo arvukalt tõelisi tunnelitüdrukuid, kellest sotsialistlikud kuningriiklased midagi ei tea ega tahagi teada.
Kuna „Kolm minutit“ on sedavõrd tundlik raamat, kirjeldades kuritegelikku maailma imbunud agentide elu ja surma, on Roslund ja Hellström tavapäratult tagasihoidlikud allika(te)st rääkides. Kui muidu on romaani lõpus pikk kirjeldus, kuidas teose loomiseks materjali hangiti, siis seekord piirdutakse vaid ühe lausega: „Autorite tänusõnad lähevad S-ile selle eest, et sa lubasid meid nii kaua ja nii sügavale oma maailma, et me saime osa sellest – reaalsusest, millesse pääsevad väljastpoolt nii vähesed.“
„Kolm minutit“ on järg romaanile „Kolm sekundit“, kuid seda võib võtta ka iseseisva raamatuna. Samas peaks krimkafännil või sel, kes tahab teada, mis heaoluühiskonna varjupoolel toimub, olema kohustus läbi lugeda kõik Roslundi ja Hellströmi loodu.
Raamatu tagakaane tekst ütleb kõik ära löövalt ja lühidalt: „Ta imbus sügavalt organiseeritud kuritegevusse, lausa vanglamüüride vahele välja. Ta paljastati ja jäeti surema. Selleks, et ellu jääda, oli tal aega kolm sekundit.
Kolm aastat hiljem on Piet Hoffmann jätkuvalt koos perega pagenduses – oma kalli naise Zofiaga, kellele ta ei saa enam valetada, ja poegade Hugo ning Rasmusega.“
Töö on töö. USA politseivõimude palvel saab Hoffmannist El Sueco, Kolumbia narkoparuni El Mestizo ihukaitsja, kes peab tapma, et ise ellu jääda ning nägema pealt jõhkrust ja ebainimlikkust, prostitutsiooni ja lapsmõrvareid, kes ei ärata ohvris mingit kahtlust. Ta peab elama Kolumbia õõvastavas argipäevas. Ainus, mis hingepiinu leevendab, on teadmine, et tänu tema tööle jääb tänavaturule jõudmata tuhandeid kilogramme narkootikume.
Ent, nagu ikka, on lihtinimene – olgu ta riigile nii kasulik kui tahes – poliitikute käes mängukann, kelle võib vajadusel allavett lasta ehk taas surema jätta. Õnneks on väiksematel mutritel teinekord alles inimlikkust ning rootslased saadavad kriminaalkomissari Ewert Grensi (autorid oskavad ta suurepäraselt raamatuisse kirjutada kõrvalosa mängiva peategelasena) Hoffmanni ja ta peret koju tooma. Aega köis lõplikult läbi raiuda on kolm minutit.
„Kui kirjanik tahab päriselt kirjutada tänapäeva kuritegevusest, tuleb tal varem või hiljem minna sinna, kust kõik tegelikult algab. Sinna, millest algab kõik muu,“ võtavad autorid „Kolm minutit“ paari lausega kokku.
„Või Ewert Grensi sõnadega: „Uimastid ei ole mitte ainult kogu kuritegevuse, vaid kogu meie ühiskonnakorralduse taga! Kui sa sellele mõtlema hakkad, kas inimesed isegi üldse tahavad sellele kõigele lõppu teha? Kui tagajärjed pakuvad nii paljudele elatise?““
„Kolm minutit“ võitis, nagu Roslundi ja Hellströmi teosed ikka, arvukalt auhindu – see tunnistati muuhulgas Rootsi aasta krimiromaaniks ja Suurbritannia parimaks tõlketeoseks – ja ilmselt valitakse ka Eestis parimaks tänavu ilmunud krimkaks.
