RAAMATUBLOGI: Johnson oli purjus, Ford kitsi ja Reagan inimlik. USA presidentidest salateenistuse silme läbi
Ihukaitsjad näevad nii mõndagi, teavad nii mõndagi ja räägivad teinekord nii mõndagi.
USA president peaks olema maailma turvatuim persoon. Tänapäeval ehk ongi, ent atentaadid on sellegipoolest justkui maailma võimsaima riigi juhi töölepingusse sisse kirjutatud.
Neli Ameerika presidenti on tapetud, viimasena John Kennedy, ent ka järgnevate elu on olnud ohus. Ka Barack Obamat on üritatud korduvalt teise ilma saata, ent ebaõnnestunult. Kõige tõsisemal katsel – tüüp, kes arvas, et on Jeesus, pidas Obamat antikristuseks ja ründas valget maja – purunes üks aken.
Ameerika Ühendriikide salateenistuses on palgal mitutuhat meest ja naist, kelle ülesanne on tähtsaid inimesi kaitsta elu hinnaga. Samas tunnistavad nad, et teevad eelnevalt kõik võimaliku, et ei peaks kuuli ette viskuma. Kuidas kõik toimib, ajaloo jooksul välja kujunes ja milliseid atentaadikatseid presidentidele sooritati, on kenasti selles raamatus kirjas.
Samas pole „Presidendi salateenistuses“ kuiv aruanne, mis jõuab järelduseni, et oh kui kõvad mehed me oleme. Probleeme on, nii ühel kui teisel poolel. Eks sa proovi kaitsta George W. Bushi tütreid, kuid need alatasa jalga üritavad lasta ja siis pahandusi korraldavad.
Raamatu ehk huvitavamad lõigud ongi need, kus räägitakse presidentidest nii, nagu nad tegelikult välja näevad.
Näiteks Lyndon B. Johnson, koodnimega Volunteer, olnud kiimane vanamees, kes keppis kõike, mis liikus ning oli alatasa purjus. „Vaatan, kuidas päike tõuseb, ja kuulan linnulaulu ning kuulen korraga mingit imelikku heli,“ meenutas endine agent, kes valvas Johnsonit tema rantšos. „Pööran ümber ja näen maailma kõige võimsamat meest, kes kuseb tagumiselt terrassilt alla.“
Gerald Ford olnud muidu tore mees, aga uskumatult kitsi. Eksklusiivses golfiklubis, kus kotti tassivale caadie’le maksti tavaliselt 25-30 dollarit, ulatas Ford parimal juhul dollari. Ja ajalehtede ostmiseks laenas ta raha ihukaitsjailt.
Jimmy Carter olnud läbi aegade kõige ebameeldivam president. Ta ei tahtnud, et väikesed inimesed – ihukaitsjad ja muu saast, talle tere ütleks ja isegi otsa vaataks, kuigi üritas jätta endast pilti kui rahvamehest.
Ronald Reagan seevastu oli ääretult sümpaatne, lahke ja abivalmis. Ta lähetas lapsi sõjaväelennukitega neeruoperatsioonile ning saatis abivajajatele, kes talle olid kirjutanud, nelja-viietuhandedollarilisi tšekke, öeldes kullerile: „Ära, palun, sellest kellelegi räägi. Olin ise ka vaene.“
Ka George H. W. Bush ja tema abikaasa Barbara olnud toredad ja nägid oma väiksest maailmast kaugemale. Kui ihukaitsjal polnud külma ilmaga mütsi peas, tõi Barbara talle presidendi läki-läki, et pea kaetud oleks.
Ühesõnaga, raamatus on kirjeldatud presidente, nende lähedasi ja hoogset elu Valges majas ihukaitsjate silme läbi. Värvikas lugemine seega.
