Hancock on mõistagi teadusringkondades paaria staatuses. Kõik on ju ilus – ajalugu kenasti paigas, me teame, kust oleme tulnud ja kuidas arenenud. Ent siis tuleb mingi tüüp ja hakkab külvama kahtluseussikesi, et kas kõik oli ikka nii, nagu kõrgete kraadidega pärjatud professorid väidavad.

Igatahes usub Hancock, keda tituleeritakse alternatiivajaloolaseks (aga äkki on hoopis niinimetatud õiged ajaloolased alternatiivid?), et Maal on eksisteerinud varemgi kõrgtsivilisatsioon, näiteks Atlantises.

Toetudes Piri Reisi ja teistele keskaegsetele kaartidele on Hancock veendunud, et meie planeedist teati tuhandeid aastaid tagasi märksa rohkem, kui me arvame. Kõrgtsivilisatsiooni tõenduseks on ka megaliitrajatised, templite varemed Andides, Sfinks ja Egiptuse püramiidid, mis rajati umbes 12 500 aastat tagasi toimunud astronoomiliste sündmuste kajastamiseks ning veel kümned ja kümned märgid.

Ega Hancock tee midagi muud, kui püstitab küsimusi ja vastab nendele. Ta otsib maailmast kummalist, uurib müüte ja piiblitki ning nagu selgub, on ajalugu, mida koolides õpetatakse, samuti oletuslik.

„Maailmas leidub tõesti mõistatuslikke rajatisi, ideid ja vaimseid aardeid,“ kirjutab Hancock. „Minus tärkab kahtlus, et inimrass on seadnud ennast nendest mõistatustes peituvate vihjete eiramisega suurde ohtu.
Nii, nagu seda kanoonilises piiblis näha võib, moodustab ajalooks nimetava teadmistekogumi põhiosa redigeeritud artifakt, millest paljugi on välja jäetud. Muuseas, kaugematest aegadest kui 5000 aastat tagasi (enne kirjaoskuse leiutamist) pärit viited inimkonna kogemustele on ajaloost täielikult välja jäetud ning sõnast „müüt“ on saanud pettekujutelma võrdkuju.“

Kui tõsiselt tuleks võtta Hancocki raamatuid? Ilmselt kui üht arvamust paljudest, sest me vaid arvame, kuidas püramiidid on ehitatud, kuid ei tea. Seega pole Hancocki teooria sugugi kehvem, kui kooliõpikutes kirjas olev.