RAAMATUBLOGI: Kalurikolhoosiromaan kui kilu eestlase söögilaual
Tüürimehe ja kaptenina tööd rüganud Lembit Uustulnd on kirjanikuna pöördunud pärast paari spiooniromaani mereteema juurde tagasi ja otsustanud reisida minevikku, nõukogude Eestisse. „Avameri” on esimene osa romaanisarjast, mis jutustab kolhoosiajast 1980. aastate alguses.
Mõistagi käib jutt kalurikolhoosidest, keskne tegevus toimub Saaremaa ühismajandis „Kaluri poeg”, mille laevad püüavad merehõbedat nii rannikumerest, kui kaugel Aafrikas.
Alati, kui noid nõukogude aja kirjeldusi lugeda, kipub kallale tulema nostalgia – no ei olnud toona elu nii masendav ühti, inimestel olid ikka rõõmud ja mured, nagu praegugi. Samuti tekib mõte, kas noorem põlvkond saab üleüldse tekstist aru. Mitte selle tõttu, et tekstimõistmine on vähese lugemise tõttu kärbunud, vaid laiemas plaanis.
Mida ütleb praegusele noorsoole sõna kolhoos? Või püügilimiidid? Või defitsiit? Kas mõistetakse, miks ihaldasid meremehed niiväga valuutat, kui ostsid selle eest Las Palmases peotäie hõbekette ja viis paari kuluvaid? Nali naljaks, aga peagi, kui pole enam neid, kellelt küsida, tuleb raamatusse lisada märkusi ja selgitusi, muidu jääb jutt mõistetamatuks.
Aga jah, „Avameri” on tüüpiline kolhoosiromaan, milliseid ilmus omal ajal küll ja veel, alates „Ülesküntud uudismaast”. Elu, nagu romaanid peegeldavad, ei kulge(nud) ühtlase rahuliku voona, vaid olid tõusud ja mõõnad, head ja pahad, probleemid ja neile lahenduse otsimine, intriigid ja kõrvalsuhted. Ehk siis nii, nagu alati on olnud.
Kaks liini. Kui kalalaeva SRTR 9086 kapten seltsimees Paškov merelt range järelvalve all Tallinna Psühhoneuroloogiahaiglasse ehk Seevaldisse ravile saadetakse, nagu korralik alkohoolik kunagi, ulatatakse juhtohjad üle vanemtüürimehele Jaak Volmerile.
Ja nüüd palun, seltsimees Volmer, andke hagu ja noodake Aafrika vetest kalu, ning võimalikult palju, sest plaan on vaja täita, vastasel korral jääb preemia ja valuuta saamata. Noore kapteni kannatused ja enesekehtestamine ja eneseleidmine – nii võib seda liini lühidalt kirjeldada.
Tõele au andes on huvitav lugeda, et kord kalalaeva pardal... Ega maarott ju teemat tunne, sestap tuli abi otsida Wikipediast ja teha selgeks, kus asusid püügipiirkonnad ja kuidas toimib noodapüük. Sai selgemaks küll. Muu elu laevas oli nagu elu ikka – kes on kohati purjus, kes kipub kaklema, kes armub... Merele üle kantud külaromaan selle parimas mõttes.
Teine liin kulgeb maad mööda, sest kolhoosi esimeheks saanud kodanik Aivar Albertovitš Sink on nevõjezdnoi ehk piiri taha ei pääse. Sestap tuleb vägitegusid teha kuival pinnasel.
Olid tolgi ajal töörööbikud, kes rügasid puhkuseta öid ja päevi, kuid nende silme ees ei terendanud eurodehunnikud, vaid viisaastakupaani täitmine nelja aastaga, töötajate heaolu, ärapanemine hiidlastele ning töökangelase orden. Purunenud abielu ja südameprobleemid on eelmainitud sihtide kõrval pisiasi.
Kokkuvõtteks tuleb öelda, et kui kunagi avaldataks romaanisari Eestimaa ajaloost, kõlbaks „Avameri” sinna kui kilu eestlase söögilauale. Ja mõistagi ootame järge.
