RAAMATUBLOGI: Karotiidpiste on surmav. Alati
Tony Parsons on võtnud eesmärgiks müüa raamatuid rohkem kui kohtusaagade suurmeister John Grisham. Krimilooga „Mõrvakott“ – see on triloogia esimene raamat – astub ta Grishamile sammuke lähemale, kuid mitte veel kandadele.
Parsons on Eesti lugejale tuntud nimi, kuid mitte krimiautorina. Ta on paberile pannud mitu suhtedraamat, neist tuntuim, „Mees ja poiss“, valiti Inglismaal aasta raamatuks 2001. Lisaks „Mees ja naine“, „Kallile“, „Pesa punumas“, mis näitab, et pealkirjadega pole Parsons ülemäära originaalne.
„Mõrvakott“ – see ese kuulus Scotland Yardi mõrvauurijate varustuse hulka, sisaldades toimumispaiga läbivaatuseks kõike vajalikku – on Parsonsi esimene krimka ja kahtlemata üle keskmise.
Inimesi tapetakse. Siin ja seal. Kõigi ohvrite kõri on karotiidpistega läbi lõigatud. Nagu õpikus. Briti eriüksuslaste ja USA sõjaväe õpikus. Sõrmejäljed puuduvad. Meedia tituleerib mõrvari Lihunik Bobiks.
Politseinikud on abitud. Üksik hunt, uurija Max Wolfe – kirglik, isepäine ja reeglitest mitte kinnipidav – asub asja kallale ja pole vist tarvis olla hiromant ennustamaks, kelle võiduga lugu lõpeb.
Nagu tänapäeval ikka, on krimiraamatutel lisandväärtus. Seekord saab sotti briti ühiskonna kastisüsteemist ja erakoolides toimuvast, misjärel tekib soov küsida, mida demokraatia õigupoolest tähendab ning kiita Eesti hariduskorda.
Ka saab kiigata Scotland Yardi ruumis 101 asuvasse Musta Muuseumi, tutvuda võimaliku Rappija Jacki kirja ning maailma parima võitlusnoaga.
Parsons tunnistas intervjuudes, et on suur krimkafänn ning sooviks samuti kirjutada mõnd mõrvalugu, kirjutada südamega, sest senistes puudub emotsionaalset jõudu.
Pannes säästud mängu, kirjutas Parsons „Mõrvakotti“ kaks aastat, öeldes, et ei saa põruda, sest talle on antud vaid üks võimalus. Parsons ei põrunud, sest kirjastus ostis käsikirja ning õigused veel kahele raamatule.
