Juba üle kümne aasta on eestlased kaasa elanud Šotimaa (ja ilmselt ka maailma) tuntuimale külapolitseinikule ning ilmselt paljud hoidnud kõige muu kõrval pöialt, et ta kellgi lõpuks tanu alla viiks. Kaua mees ikka oma koera ja kassiga ühes elab. Arvatakse mõistagi, et ta soojendab suhted üles ammuse kallima ja kunagise kihlatu Priscilla Halburton-Smythe’iga, kuid eks sümpaatsel punapeal ole veerandsaja maakeelde tõlgitud raamatu jooksul olnud suhteid teistegagi. Aga et ta Josie McSweeniga otsustas leivad ühte kappi panna...

Lochdubhi küla rahvas on ühet küljest rõõmus – oma poiss saab lõpuks naise – teisest küljest kahtlev: kas Josie on Hamishi jaoks see õige. Igal juhul tuleb kirik piripardani inimesi täis, kuid kõige õnnetum sel hetkel on Hamish ise, kes enne sõrmuste sõrmepistmist pobiseb laetalade poole meeleheitlikult vana sõduripalve: „Armas jumal, kui sa oled olemas, siis päästa mind sellest!”

Niisiis pannakse järjekordses Macbethi saagas kaalukausile eksistentsiaalne küsimus – kas jumal on olemas. Ent miks, pagan võtku, peaks hiilgava mõistusega politseiseersant, võtma naise, keda ta ei taha?

Paraku on õrnem sugu juba selline, et paneb mehed oma pilli järgi tantsima, Josie – politseinik temagi – laseb end määrata Lochdubhi kordnikuks ühel eesmärgil: et Hamishiga abielluda. Jässakavõitu piiga oli Hamishisse armunud esimesest pilgust, kui nad korra kokku puutusid.

Ajal, mil Josie võrku punub, saadetakse valentinipäeval teise ilma noor ja kaunis külapiiga ning sealmaalt hakkab juhtuma nii mõndagi. Hamish proovib leida mõrvarit ja lahendada kohaliku rahva teisigi probleeme, kuid uuelt kordnikul ta suurt abi ei leia, too pole suurem asi politseinik, kui pehmelt väljenduda. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et lisaks kõigele poleks Josie ka suurem asi abikaasa. Ent miks toimub laulatus? Ja kas jumal on olemas?