Nele Neuhaus, sakslanna muide, võtab politseiuurija Pia Kirchhoffi teises loos (esimene oli „Lumivalgeke peab surema“) ette laiema teema – looduse ja kliimakaitsjate ning rohelise energia eest võitlejate tumedama poole. Ideed võivad ju olla üllad, ent tegelikkuses teenitakse mammonat.

Eks see tuulepargindus ole probleeme tekitanud Eestiski, aga kui ka meite omale, nagu sakslasele, löödaks tühermaa eest lauale mitu miljonit eurot, siis vaevalt keegi väga tõrkuma hakkab. Saksamaa maarahvas on teisest puust, vähemalt raamatuis, nemad kummardavad teinekord aateid.

Mida siis teha, kui üks jäärapea otsustab hakata vastu põtkima, keeldub rahast ja paneb suursuguse tuulepargi saatuse kaalule? Võimalusi on mitmeid, üks neist vastu hakkava kodaniku teise ilma saatmine. Ent asi sellest ei parane.

Võib arvata, et loodusinimesed ja kliima pärast südant valutajad ei loe seda raamatut just mõnusa tundega. Neist on tehtud paariad, kes võltsivad dokumente ja uuringutulemusi soovitud suunas, eesmärgiga näidata, et kliima soojenemine on tingitud inimtegevusest. Nõnda saab nõuda miljardeid maailma päästmiseks ning tagada enesele muretu ja rikas elu.

Autor rõhutab, et tegu on romaaniga ning sarnasused isikute ja sündmustega juhuslikud. Kuid lisab, et East Anglia ülikooli kliimauuringute keskuse häkkimisjuhtum on tegelikult toimunud.

Vaevalt suudab üks krimiromaan siinilmas midagi muuta ja panna rahvast mõtlema, kas kliimakaitsjad ikka käituvad looduse ja inimkonna huvides. Isegi kurikuulus raamat „Kliimapettused“, mis kogu kuritegeliku sahkerdamise, valetamise ja võltsimise faktidele tuginedes esile tõi, ei tekitanud veeklaasitormigi.

Niisiis elame edasi teadmises, et globaalne soojenemine on inimtegevuse tagajärg ning unustame ära keskaja soojaperioodi aastatel 800 – 1250, kui keskmine temperatuur oli tänasest oluliselt kõrgem ning sellegi, et veel pool sajandit tagasi ähvardati meid hoopis jääajaga.